Nonii nonii.
Räägin siis lühidalt, et ülejäänud aeg läks nii ja naa.
Algus oli väga raske - harjumine mõttega, et saame lapsevanemateks. Mina olin muidugi ebakindel, kuid püüdsin selle kõigega leppida. Aigor oli aga päris pikalt liimist lahti. Oma paar nädalat kohe kõvasti ja mul oli väga raske seda kõrvalt vaadata. See mõjus mulle masendavalt, tegi mind õnnetuks. Ka minu ema oli väga negatiivselt meelestatud ning viis mu meeleolu pidevalt sellega alla. Ainuke positiivne inimene mu elus tol raskel hetkel oli Triinu, kes mind väga toetas ja uskus, et kõik läheb hästi. Lõpuks pidasin ma emale ühel õhtul telefonitsi rääkidel loengu, kuidas mina pean kõige tugevam ja kõige positiivsem olema ning kõiki enda ümber maha rahustama - kas nemad ei peaks mitte seda tegema?! Peale seda muutus ta rahulikumaks ning mõistis, et selline pinge pole mulle hea ja vahet pole, mis tema kahtlused ja kõhklused selles on, on minu heaolu sellel hetkel kõige olulisem. Ka Aigor rahunes märgatavalt peale enda emaga rääkimist.
Sealt edasi jätkus kõik üsna vanaviisi. Mina polnud päris sama mina mis enne, mul oli vahepeal mõni nädal väga halb olla, ma ei tahtnud üldse süüa ja oskendasin ka mõned korrad. Viimane kord väljutasin oma hommikusöögi 14. rasedusnädalal. Samuti märkasin erinevusi enda mälus (mis on kaunis kehvaks muutunud), emotsionaalsuses (väga kergesti ärrituv olen ja üliemotsionaalne) ja muidugi füüsilised muutused - tõusma hakkas kehakaal, rinnad on hiiglaslikuks kasvanud ning kõht kah ees. Ja muidugi söögiisud! Ohh, ma olen hakanud jooma keefirit ja sööma pelmeene. Ja ma pole neid asju kunagi süüa tahtnud. Minu lemmikuks olid iiveldusperioodil hapukurgid. Need läksid ikka igal ajal sisse :D Hapud ja soolased asjad üldse meeldisid.
Sündmused, mis sinna vahepeale jäid olid paar reisut - üks neist oli kruiis Rootsi, kus käisime Kaarli ja Sibellega. Sellel kruiisil selgus, et ka Sibelle on lapseootel ning saime koos rasedate jutte ajada. Sain väljamaalt endale ka paar soodushinnaga rasedatele mõeldud riidehilpu hangitud, millest esimesed - heledad teksad - on praeguseks saanud minu lemmikuks riideesemeks (nii mugavad!). Peale Rootsi trippi käisime kahekesi soojamaareisul Gran Canarial. See oli ametlikult ka minu kõige esimene suurem reis. Sai ookeanis ujumas käidud ja mägedes sõidetud ja turnitud - oli täitsa omaette kogemus. Ka sel ajal olin veel veidi iiveldav ja kui tagasi selle toidu peale mõtlen, mida seal sõime, siis meeletult positiivseid emotsioone just ei teki :D
Kui kõht juba kahtlaselt välja hakkas paistma, mis oli umbes 16.-17. rasedusnädala aegu rääkisin mõlemas kohas tööl ära oma beebiootuse uudise. Tahtsin sellega võimalikult kaua venitada, aga ka jätta tööandjatele aega piisavalt, et nad leiaksid uued inimesed, kuna praegustesse kohtadesse ma enam tööle naasta ei kavatse. Rääkisin ka oma lähematele sõbrannadele ning kursusekaaslastest Reelikale. Esimene oli minu jaoks eriti raske. Plaanisin seda teha Paula sünnipäeval, kui tema on piisavalt tähelepanu juba saanud. Võtsin isegi pildi esimesest ultrahelist kaasa, et oleks, mida näidata. Aga kust peale hakata? Kuidas serveerida? Terve õhtu käis selline jutt, et räägiti lastest ja uuriti, miks mina alkoholi ei joo ja ma lihtsalt ei suutnud muud teha kui muiata ja kaasa noogutada.. Kuni ma pidin lauamängu käigus anekdooti rääkima ning mul midagi pähe ei tulnud.. Maili teatas selle peale (püüdes vaimukas olla): "ütle, et sa oled rase!" mille peale ma vastasin: "Kusjuures jah, olengi." :D Alguses naerdi, siis hakati läbisegi ütlema, et ei ole ja nalja teed või. Ma jäin surmtõsiseks ning ütlesin, et päriselt ka olen ning tõmbasin kotist tõestuseks raamitud ultraheli pildi välja. Reaktsioonid olid aga positiivsed, niiet edaspidi Reelikale rääkimine oli juba lihtsam. Temale teatasin seda kooli sööklas, kui ta parasjagu sõi :D Ka tema oli rõõmus. Teiste positiivsed vastukajad minu beebiuudisele tõstsid mu enesekindlust ja tegid mind selles veel kindlamaks.
Peale seda olen rahulikult oodanud. 18+0 tundsin inglise keele süntaksi loengu ajal esimest korda kõhus kõdi. Peale seda läks nädal kuni regulaarsemalt liigutusi tundma hakkasin. 19+5 käisime koos ultrahelis, kus nägime ära, et pisike on terve nagu purikas. Nägu ega hargivahet ta meile aga näidata ei tahtnudki :( Niiet ei saanud portreepilti ja ka soo asjus öeldi, et "pigem on tüdruk, kui just väga häbelik poiss pole" Olin natuke siputises pettunud, kuna ta üldse sellessuhtes koostööaldis ei olnud, oli nii halvas asendis ja keeldus seda vahetamast ka. Aga see ikka kõige olulisem, et ta terve on.
See liigutuste tundmine on üldse naljakas minu jaoks. Ma pole siiani päris harjunud sellega veel :D See on naljakas tunne, ei saagi aru, kas see on nüüd meeldiv või ebameeldiv. Samas mulle meeldib, kui ta endast märku annab, teisalt kui olen väsinud ja ta mind nügib ja togib või loengus istun parasjagu, siis natuke pahandan temaga :D
Igastahes praeguseks on tiba üle poole ajast oodatud, kõht on mul päris suur ja vaatame pisikesele asju vaikselt.
