Emma Johanna on praegu kuidagi eriti mõnusas vanuses. Piisavalt väike, aga samas päris asjalik juba. Temaga on päris vahva isegi (kui ma ei pea parasjagu midagi asjalikku tegema, sest see on võimatu.) Isegi vanaisa kiidab, et on täitsa normaalseks lapseks hakanud.
Emma sööb nüüd meil täitsa ise. Lükkame ainult portsu ette, lusika/kahvli kätte ja neiu kukub kraami sisse kühveldama.
Potil käimisega meil edusamme pole. Peale reisi oleme nüüd püüdnud vahelduva eduga (meie poolt) teda potile panna, kuid ta pole siiani paraku mitte kui midagi sinna teinud. Istub seal küll meelsasti ja teeb asjalikku nägu, aga kaka ja pissi teeb ikkagi mähkmesse. No mis seal ikka, katsume ikka harjutada ja küll me sellega ka reele saame.
Uusi sõnu on meil ka vahepeal tulnud: auto, tädi, onu. Kokku oskab Emma pisut üle 20 sõna öelda (sinna hulka loen ka häälte imiteerimise nagu auh-auh, tuut-tuut, viiu-viiu, mäm-mämm). Kõik selged sõnad ei tule mul nagunii kohe meelde, niiet ma ei hakka siia nimekirja praegu välja tooma. Kuid "auto" on meie hetke täielik hitt. Emma defineerib autot rataste järgi, kõik asjad, millel on rattad all, on autod. Iseenesest loogiline, aga imelik, et ta on kaotanud ära enda sõnavarast sõna "takto" (tõlkes "traktor") ning selle asendanud "autoga". Nüüd on traktor ka auto ja käru on auto ja mänguasjakastid, mida nädalavahetusel poes nägime olid autod.
Samuti on tal raskusi tädidel ja onudel vahet tegemisel. Enamasti sõimab ta alguses kõiki tädideks, aga kui öelda, et see on hoopis onu, siis räägib edasi ilusti õigesti. Titakeelt on meil ka ikka päris palju veel järgi - selles pudikeeles räägib ta pikad jutud maha. Vanaisa ka kurdab, et Emma räägib talle kogu aeg midagi nii tähtsalt, aga tema ei saa midagi aru. Ja nii ongi, ega neiu ei püüagi siis ennast väga arusaadavaks teha, küllap lihtsalt imiteerib rääkimist omamoodi :)
Vot selline tütarlaps on meil :)
Ahjaa, Emma sai ju endale uue suure ja uhke puidust mänguasjakasti ka. Joonistasin sellele Puhhi tegelased ja Emma Johanna nime peale, kuid millal nende värvimiseni jõuan, on omaette küsimus.
Tuesday, February 18, 2014
Tuesday, February 11, 2014
Pisut meie esimesest suurest reisust :)
Hoiatan ette, et see postitus sisaldab väga palju pilte!
Kõik algas uue aastaga. Võtsime uue aasta vastu Ivari korteris suure kambaga. 1. jaanuari hommikul ei olnud mingit uue aasta elevuse tunnet vaid hoopis ärevus ees ootava pika reisi suhtes. Kutsusime endale takso järgi ja rändasime sadamasse, Helsinkist algasid pihta lennureisid: 2,5h lend Frankfurti, sellele järgnes 12h lend Singapuri. Pikk lend oli väga ebamugav ja väsitav, tukkusime ehk miski 4-5 tundi kuidagi üksteise otsas. Lennuk oli puupüsti täis (kusjuures, see on hetkel maailma suurim reisilennuk ja mahutab üle 500 inimese). Emma pidi leppima meie süles magamisega ja meie pidime kannatama kangeid tagumente.
Kohale jõudsime Singapuri kohaliku aja järgi kella nelja paiku pärastlõunal. Energiat jätkus siiski veel praktiliselt südaööni. Viisime oma kompsud hotelli ning tegime siis linnatuuri. Käisime mõned vaatamisväärsused läbi ja otsisime miskit hamba alla. Emma jaoks meil paraku hotellis voodit polnud. Seega mõtlesime, et kas ta magab meie juures suures voodis või ajame ta maha magama. Tegime talle põrandale pesa mitmetest saunalinadest ja ühest kärukotist ning piirasime selle kohvritega ümber. Mõtlesime alguses, et kui ta meie juures magama jääb, siis tõstame ta sinna ümber, aga neiul oli liiga palav meie juures ja ta eelistas kohe enda magamisasemele kolida. Hommikul tahtsime ka veel Singapurist võtta nii palju kui annab, sest pidime ju juba samal päeval edasi lendama Balile, kuid Emma ei tahtnud hommikul kuidagi ärgata. Vaeseke oli nii väsinud, et ei ärganud isegi meie torkimiste ja väntsutamiste peale üles. Lõpuks saime ta siiski ärkvele, totsime kõhu täis, viisime oma pagasid hoiule ning läksime linna peale.
Lõunal suundusime taas lennujaama ning umbes 3,5h pärast peale lennukile saamist maandusime Bali lennujaamas, kus ootas meid ees veel posu sekeldusi - viisa, maale saabumise lehtede täitmine ja esitamine, tollikontroll. Kui lõpuks vähe lahtisemasse ruumi pääsesime oli jube sauna tunne.
Juba sõidul villasse jõudsime näha hullumeelset liiklust ning teel kerjavaid lapsi. Täielik kultuurišokk oli. Esimene öö Balil oli ka kohutav. Terve öö oli kuulda mingeid džungli helisid, kuked kukkusid hommiku saabudes üksteise võidu kirema, kui mõnu motikas või auto tänaval hommikul sõita julges hakkas pihta koerte koor. Sääsed tahtsid ka tülitada magades ning pinisesid kõrva ääres. Mõtlesin, et hullumaja kui see nii jätkub. Õnneks harjusin peagi nende helidega ära ning sain öösiti jälle paremini magada. Esimese täispika päeva seal võtsime vabalt, magasime Emmaga kahekesi nagu suured koerad poole päevast maha. Söögiisu oli meil mõlemal olematu ning kuumusega oli raske harjuda.
Teisel päeval alustasime turistiprogrammiga, võtsime rendiauto ning käisime mööda templeid, mägesid ja randu. Programm oli üsna tihe, sõime kuidas juhtus ja Emma uned olid väga lühikesed ja kaootilised. Kõik see mõjus muidugi organismile, niiet lisaks minu, Emma ja vanaema sääsehädadele (olime kõige maitsvamad, kenasti ära söödud seal) hakkasime lõpuks üksteise järgi ka haigeks jääma. Muidugi oli kõhulahtisus täiesti normaalne peale kohalikus restoranis söömist, aga päris haigeks jäi esimesena vanaisa, seejärel Aigor ning lõpuks ka Emma, mina ja vanaema. Kaks nädalat seal möödus kuidagi nii, et ei saanud ise arugi. Iga päev oli justkui samasugune, me ei teadnud kunagi mis päev või kuupäev on, ajal polnud justkui tähtsustki.
Tagasi lendasime kõik lennud järjest ilma kuskil puhkamata. Haigena oli eriti jube seda teha, aga koduigatsus oli selleks ajaks juba suur, niiet sinna ka jääda ei tahtnud. 3h, 13h ja taas 2,5h. Pikal lennul saime õnneks seekord Emmale eraldi titevoodi, mis kinnitati meie ette seinale. Lisaks oli meie kõrval vaba koht, niiet ruumist puudu justkui ei olnud. Emma sai hea 9 tundi und ning meiegi saime paremini puhata. Kuid maandumised olid minu jaoks lihtsalt kohutavad. Olin selleks ajaks endale korraliku nohu külge saanud ning see kõrva ja peavalu ning jube rõhuv tunne peas võttis silma märjaks. Emmagi jaoks oli viimane lend kõige hullem ja nii me siis maandumisel koos seal nutsimegi, terve lennukitäis inimesi meid põrnitsemas.
Helsinkis oli tulles -15 kraadi külma. Mõnus 45 kraadi temperatuurivahet. Kui lõpuks õhtul koju jõudsime oli nii hea kergendustunne ja kuigi me tahtsime end üleval hoida, et hommikul liiga vara ei ärkaks vajusime juba enne kl üheksat õhtul voodisse.
Kodus oli imelik olla, kõik tundus natuke teistmoodi kui see enne oli. Aga Emmal oli hea meel ja tegelikult meil ka. Olime kõik haiged ja väsinud, põdesime ja magasime ja nutsime taga restoranis söömisi ja koristaja olemasolu.
Nüüdseks oleme jälle tavalises koduses rütmis ja saan reisile tagasi vaadata jälle positiivsema pilguga. Tegelikult oli tore, et sai palju näha ja käia, et sai iga päev bassus või ookeanis ujumas käia, et sai tibakeke jumet nahale keskpaika talve.
Ja nüüd siis reisigalerii.
Esmalt mõned pildid Singapurist:
Ning midagi Balist:
Kõik algas uue aastaga. Võtsime uue aasta vastu Ivari korteris suure kambaga. 1. jaanuari hommikul ei olnud mingit uue aasta elevuse tunnet vaid hoopis ärevus ees ootava pika reisi suhtes. Kutsusime endale takso järgi ja rändasime sadamasse, Helsinkist algasid pihta lennureisid: 2,5h lend Frankfurti, sellele järgnes 12h lend Singapuri. Pikk lend oli väga ebamugav ja väsitav, tukkusime ehk miski 4-5 tundi kuidagi üksteise otsas. Lennuk oli puupüsti täis (kusjuures, see on hetkel maailma suurim reisilennuk ja mahutab üle 500 inimese). Emma pidi leppima meie süles magamisega ja meie pidime kannatama kangeid tagumente.
Kohale jõudsime Singapuri kohaliku aja järgi kella nelja paiku pärastlõunal. Energiat jätkus siiski veel praktiliselt südaööni. Viisime oma kompsud hotelli ning tegime siis linnatuuri. Käisime mõned vaatamisväärsused läbi ja otsisime miskit hamba alla. Emma jaoks meil paraku hotellis voodit polnud. Seega mõtlesime, et kas ta magab meie juures suures voodis või ajame ta maha magama. Tegime talle põrandale pesa mitmetest saunalinadest ja ühest kärukotist ning piirasime selle kohvritega ümber. Mõtlesime alguses, et kui ta meie juures magama jääb, siis tõstame ta sinna ümber, aga neiul oli liiga palav meie juures ja ta eelistas kohe enda magamisasemele kolida. Hommikul tahtsime ka veel Singapurist võtta nii palju kui annab, sest pidime ju juba samal päeval edasi lendama Balile, kuid Emma ei tahtnud hommikul kuidagi ärgata. Vaeseke oli nii väsinud, et ei ärganud isegi meie torkimiste ja väntsutamiste peale üles. Lõpuks saime ta siiski ärkvele, totsime kõhu täis, viisime oma pagasid hoiule ning läksime linna peale.
Lõunal suundusime taas lennujaama ning umbes 3,5h pärast peale lennukile saamist maandusime Bali lennujaamas, kus ootas meid ees veel posu sekeldusi - viisa, maale saabumise lehtede täitmine ja esitamine, tollikontroll. Kui lõpuks vähe lahtisemasse ruumi pääsesime oli jube sauna tunne.
Juba sõidul villasse jõudsime näha hullumeelset liiklust ning teel kerjavaid lapsi. Täielik kultuurišokk oli. Esimene öö Balil oli ka kohutav. Terve öö oli kuulda mingeid džungli helisid, kuked kukkusid hommiku saabudes üksteise võidu kirema, kui mõnu motikas või auto tänaval hommikul sõita julges hakkas pihta koerte koor. Sääsed tahtsid ka tülitada magades ning pinisesid kõrva ääres. Mõtlesin, et hullumaja kui see nii jätkub. Õnneks harjusin peagi nende helidega ära ning sain öösiti jälle paremini magada. Esimese täispika päeva seal võtsime vabalt, magasime Emmaga kahekesi nagu suured koerad poole päevast maha. Söögiisu oli meil mõlemal olematu ning kuumusega oli raske harjuda.
Teisel päeval alustasime turistiprogrammiga, võtsime rendiauto ning käisime mööda templeid, mägesid ja randu. Programm oli üsna tihe, sõime kuidas juhtus ja Emma uned olid väga lühikesed ja kaootilised. Kõik see mõjus muidugi organismile, niiet lisaks minu, Emma ja vanaema sääsehädadele (olime kõige maitsvamad, kenasti ära söödud seal) hakkasime lõpuks üksteise järgi ka haigeks jääma. Muidugi oli kõhulahtisus täiesti normaalne peale kohalikus restoranis söömist, aga päris haigeks jäi esimesena vanaisa, seejärel Aigor ning lõpuks ka Emma, mina ja vanaema. Kaks nädalat seal möödus kuidagi nii, et ei saanud ise arugi. Iga päev oli justkui samasugune, me ei teadnud kunagi mis päev või kuupäev on, ajal polnud justkui tähtsustki.
Tagasi lendasime kõik lennud järjest ilma kuskil puhkamata. Haigena oli eriti jube seda teha, aga koduigatsus oli selleks ajaks juba suur, niiet sinna ka jääda ei tahtnud. 3h, 13h ja taas 2,5h. Pikal lennul saime õnneks seekord Emmale eraldi titevoodi, mis kinnitati meie ette seinale. Lisaks oli meie kõrval vaba koht, niiet ruumist puudu justkui ei olnud. Emma sai hea 9 tundi und ning meiegi saime paremini puhata. Kuid maandumised olid minu jaoks lihtsalt kohutavad. Olin selleks ajaks endale korraliku nohu külge saanud ning see kõrva ja peavalu ning jube rõhuv tunne peas võttis silma märjaks. Emmagi jaoks oli viimane lend kõige hullem ja nii me siis maandumisel koos seal nutsimegi, terve lennukitäis inimesi meid põrnitsemas.
Helsinkis oli tulles -15 kraadi külma. Mõnus 45 kraadi temperatuurivahet. Kui lõpuks õhtul koju jõudsime oli nii hea kergendustunne ja kuigi me tahtsime end üleval hoida, et hommikul liiga vara ei ärkaks vajusime juba enne kl üheksat õhtul voodisse.
Kodus oli imelik olla, kõik tundus natuke teistmoodi kui see enne oli. Aga Emmal oli hea meel ja tegelikult meil ka. Olime kõik haiged ja väsinud, põdesime ja magasime ja nutsime taga restoranis söömisi ja koristaja olemasolu.
Nüüdseks oleme jälle tavalises koduses rütmis ja saan reisile tagasi vaadata jälle positiivsema pilguga. Tegelikult oli tore, et sai palju näha ja käia, et sai iga päev bassus või ookeanis ujumas käia, et sai tibakeke jumet nahale keskpaika talve.
Ja nüüd siis reisigalerii.
Esmalt mõned pildid Singapurist:
 |
| Sein täis taimi |
 |
| Jõulupuud Singapuri moodi |
 |
| Meie Merlioniga |
 |
| Merlion täies hiilguses |
 |
| Olime õigel ajal õiges kohas - Marina Bay hotelli valgus-show |
 |
| Üks pilvelõhkuja, neid oli seal palju-palju.. |
 |
| Linnapilt |
 |
| Tehispuud |
 |
| Singapore Flyeris, jällegi üks kõige-kõigem, mille osaks saime. Maailma kõrgeim vaateratas on see hetkel. |
 |
| Ja perepilt :) |
 |
| Meie Kutas Hotelli basseinis mängimas. Emma ei tahtnud kuidagi sealt ära tulla, nii tore oli ju :( |
 |
| Päikseloojangu ajal ookeani ääres |
 |
| Emma oma isikliku vihmavarjuga villas tšillimas |
 |
| Kodubassus |
 |
| Wihii :) |
 |
| Andsime pärdikule banaani |
 |
| Living on the edge ehk ahv kalju serval |
 |
| India ookean |
 |
| Ühes rannas oli selline kivine pinnas |
 |
| Kalapüük keelatud :) |
 |
| Vaade :) |
 |
| Teretulemast Dreamlandi randa! |
 |
| Dreamland |
 |
| Dreamland |
 |
| Meie lainega :D |
 |
| Top model templit külastamas |
 |
| Emma ja issi ja mäed |
 |
| Emme ja tema kaks milkut :D Lõpuks ometi miljonär! |
 |
| Meie rannas |
 |
| Issiga paadi peal |
 |
| Tüdrukud lähevad... |
 |
| .. ja tüdrukud tulevad |
 |
| Väike vaene pärdik. Ta oli väga sõbralik ja tore, lasi end puutuda ja oli niisama nunnu. Ja siis otsustas Emma ka teda puudutada ja pani lahmaki kohe teisele käe hooga vastu otsaesist nii, et pärdikuke kukkus ümber. Kus siis oli nalja palju :D Aga pärdikust on siiski kahju. |
 |
| Kohvi on valmimas ehk luwak. |
 |
| Luwakile pai-pai :) |
 |
| Kohviistanduses istus lind, kellest käisin alguses mööda. No on ju ilus teine :) Nii vaiksel ja rahulikult istus seal |
 |
| Kohalik ämmelgas. Nägime ühte pisut teistsugust kuid ka küllaltki suurt meie toas ka. |
 |
| Ahv mäe otsas poosetamas |
 |
| Vaade mägedele. Püüdsime ühe otsa ka ise ronida. |
 |
| Veel üks tempel |
 |
| Templites käies pidi kandma saronge |
 |
| Annetused jumalatele. Seal vedeles neid igal pool tänavatel ja poodide ees jnejne |
 |
| Meie templi trepiastmetel |
 |
| "Emme, mäm-mämm!" ja "Emme! Emme! Mäm-mämm" tulemus :) |
 |
| Kuku! :) Piilus kardina tagant välja |
 |
| Riisiterrassid ehk nii valmib riis |
 |
| Issi pärdikuga :) |
Subscribe to:
Posts (Atom)