Sünnilugu

Lõpuks saime oma beebi kätte :)

24. august
Minu viimane ämmaemanda visiit oli 24. augusti hommikul kl 8.40. Olin väga pettunud, et sinna jõudsin, sest tähtaeg oli selleks ajaks juba nädal aega üle läinud. Ärkasime seetõttu vara ja Aigor viis mind pelgusse ära. Teel sinna hakkas kõht natuke valutama. Ämmaemand andis mulle saatekirja esilekutsumiseks, mis oleks pidanud toimuma 29. augustil, kuid andis lootust, et tavaliselt hakatakse just siis sünnitama, kui saatekiri antakse :D Ja oli väga lootusrikas, kui ütlesin, et limakork tuli paar päeva tagasi ära. Andis mulle ka kohe KTG aja ja läksin kohe peale visiiti masina alla (oma korda oodates hakkas veel võimsamalt kõht valutama ja süda oli paha), et kontrollida emaka tööd ja lapse seisundit. Emaka tööd oli, kuid öeldi, et sünnitustegevus see veel pole. Kuid lapse südametöö oli kaunis tagasihoidlik ja aeglane tema kohta. Enamuses jäid näitajad 120 ringi ja KTG tädi oli natuke mures. Vurasime tagasi ämmaemanda juurde, kes pani kirja uue KTG aja ja rahustas, et ilmselt on beebil praegu uneaeg või valmistub ta lihtsalt sünnituseks. Kui mainisin, et ma ei tunne end hästi, siis rõõmustas ta, et tavaliselt niimoodi sünnitus algabki ja võib-olla järgmiselt KTGlt ma enam koju tagasi ei lähegi ning jään sinna sünnitama. Järgmine KTG oli 12 aeg, niiet jõudsin korraks koju minna ja siis jälle vaikselt tagasi liikuda. Näitajad olid seekord normis, valud endiselt olemas, korra lõi masina all ka kõva toonuse sisse. Masin kukkus undama ja kui küsisin ehmudes, et mis see oli ütles too KTG tädi, et see oli tuhu ja uuris kuidas ma ennast tunnen. Ausaltöeldes ma ei tundnud seda :D Aga kuidagi kergem hakkas peale seda küll, valu jäi väiksemaks. Mul oli hea meel, et kõik siiski korras oli, kõht oli väga tühi juba ja helistasin Aigorile, et millal ta lõunale läheb ja kas võtab mu kaasa. Tuli välja, et ta oli just teel lõunale ja saime 10 min pärast tema ja Kaarliga linnas kokku, et üheskoos Patrickus lõunatada. Olin üsna viril ja mul ei olnud kuidagi hea olla. Kui nad oma toimetused ühele poole olid saanud viis Aigor mu koju ära ja läks tagasi tööle (ütlesin talle, et ärgu ta lootku, et ma täna midagi süüa teen, kuid arvestagu sellega, et see ei tähenda, et ma ise süüa ei taha). Tegin endale kuuma vanni, kus valutasin endiselt, kuid palju leebemalt ja peale vannijärgset dušši kadusid valud sootuks umbes pooleks tunniks-tunniks. Siis hiilisid valud jälle tagasi ja kui Aigor koju jõudis ei toonud ta minu pettumuseks endaga kaasa midagi, mida hamba alla saaks pista, kuid ta tõi palutud apteegi kraami - microlax tuubi, mida ämmaemand mul tarvitada soovitas, kuna mul oli juba pikalt kõht kinni olnud. Lisaks ütles ämmaemand, et seegi võib sünnitustegevuse algatada, kui sooled sirgeks saab. Vedasime end siis Selverisse, et midagi halba alla saaks ja võtsime sealt kartulisalatit ja grillribisid. Õhtusöök oli imemaitsev ja minul üsna okei olla, valutasin kuid üsna rahulikult.

25. august
Öösel enne magama minekut tegin selle microlaxi endale ära, uhh. Kõht läks lahti ja tekkisid teistsugused valud, mida pidasin alguses lihtsalt selleks kõhuvaluks, mis tekib kui on mõni kõhuhäda kallal. Vedasin ennast voodisse lõpuks kus valud muutusid väljakannatamatuks. Ma tundsin, et ei suuda pikali olla ja valud on nii tugevad, et ei mõista midagi endaga peale hakata. Ütlesin Aigorile, et need on vist päris.. Et lähen kööki ja käin veel duši all ning kui valud järgi ei anna, siis ajan ta üles ja lähme haiglasse. Vedasi arvuti kaasa ja hakkasin valude vahesid mõõtma. Valud kestsid umbes 1-1,5 min ja vahed olid 4-5 min. Uu-tasin nagu segane, tätsasin arutult mööda kööki ringi ja valuhoo ajal toetasin oma käed köögilauale ning vaatasin kivistunud pilgul maitseainete topse. Millegipärast tundus see minu jaoks kergem kui silmade sulgemine valu ajal. Olin juba pea tunni niimoodi metsikult valutanud, läksin duši alla, kuid see ei leevendanud valusid üldse. Kuulsin, kuidas Aigor on end üles ajanud ja müttab köögis ringi. Ta tuli minu juurde vannituppa ja ütles, et me peaksime vist nüüd minema, et ma olen juba üle tunni vaevelnud. Käsutas mu välja ja ütles, et hakaku ma ennast riidesse panema, sest see võtab aega. Ise tegi ta endale võikusid ja mina mõõtsin veel enne minekut mõne valu vahe ära. 3-4 minutit. Sain ennast kuidagi riidesse ja Aigor toppis veel viimased asjad meile kotti kaasa ja läksime. Pelgusse vastuvõtutuppa jõudsime ööpimeduses umbes kella kolme aeg. Vaadati mu emakakaela, mille kohta öeldi, et see on täitsa pehme ja 3 cm on avatust ning saadeti meid peale kiiret paberimajanduse ajamist siis kohe sünnitustuppa number 7. Suutsin sinna jõudes veel nalja visata ja ütlesin isegi selle peale, et näe, ju mul ikka nii paha siis pole veel, kui nalja suudan teha. Sealne ämmaemand käis vaid paar korda mind vaatamas, pani mind KTG alla ja käskis voodis lamada. Valud olid väljakannatamatud ja ma ei suutnud hingata nii nagu õpetatud oldi. Õigupoolest tundsin ma, et ei suuda üldse hingata, kuid andsin sellegipoolest endast parima ja hingasin. Mõtlesin sellele, kuidas laps ei saa hapnikku, kui mina ei hinga ja sünnitus venib pikaks ja läheb raskeks. Lamasin seal KTG all ikka päris kaua ja lausa 2 korda. Esimesel korral näitas väga tugevat ja regulaarset emaka tööd, kiunusin valust.. Teine kord olid näitajad tagasihoidlikumad, kuid valu endiselt väljakannatamatu. Käisin pidevalt vetsuvahet ja püüdsin leida endale sobivaid asendeid. Kui alguses meeldis mulle püsti olla ja millelegi valu ajal nõjatuda, siis hiljem eelistasin pikutada, vahepeal proovisin istumist, mis palli peal oli päris hea, kuid kuna pikad tunnid olid möödunud, mina väsinud ja kurnatud, siis kippusin selle palli pealt valu vahede ajal maha kukkuma :D Olin lihtsalt nii väsinud juba tundide viisi valutamisest. Lõpuks vahetus ämmaemand ning ta tuli vaatas kuidas mul avatusega lood on. Ütles, et täitsa kena 7-8 cm avatust juba ja teatas, et see tähendab, et enam valuvaigistit ei saa, mille peale mul võttis pisara silma, sest nii raske oli juba olla. Järgmise KTG ajal voodis lamades vajusin iga valuvahe ajal unne ning nägin seosetuid unenägude klippe, ärkasin jälle meeletu valu peale ning suikusin siis jälle unne. Oksendasin vahepeal ja hoidsin kõvast valu ajal Aigori käest, kes mind ikka ja jälle paremini hingama püüdis saada. Tunnid möödusid selle valutamise ajal kuidagi kiirelt, kell käis aina edasi. Kui järgmine kord mind üle vaadati, siis ütles ämmaemand, et näha on, et sünnitustegevus hakkab aeglustuma ja midagi tuleks ilmselt ette võtta, et hoogu juurde saaks. Ta küsis, et mis ma arvan kui nad mul veed lahti teeksid, öeldes, et valud muutuvad siis tugevamaks ja pikemaks siis ilmselt ning, et see võib sünnituse kulgu kiirendada, kuid ei pruugi. Olin ahastuses, et ma lasen ennast piinata lootuses, et äkki läheb kiiremaks. Ja kui kahe tunni möödudes midagi ei muutu saan alles tilka, mis peaks sundima mu emakat rohkem töötama. Olin nii väsinud, ütlesin, et tahan ära surra, sest tol hetkel oli nii vaev olla ja ma ei tahtnud seda enam läbi elada.
Andsin loa veed avada ning mind pandi peale seda jälle KTG alla. Lootsin, et ehk läheb siis kiiremaks ikka.. Et mis mul ikka teha on. Põrgulikud valud jätkusid ja emaka töö tundus endiselt üsna vilets olevat. Kuid ju midagi ikkagi toimus, sest KTGle järgnes täisavatus ja tunne, et tahaksin pressida. Ma käisin vetsus ning hõikasin üle sünnitusosakonna koridori, et kas ma tohin pressida. Sain rohelise tule ja ämmaemand tuli nüüd meie juurde, et jääda. Hakkasin pressima, kõht valutas ikka, aga nüüd teistmoodi - päevade valu. Mõne aja pärast kadus ka see ja ma tundsin ennast isegi üsna hästi, takkajärgi mõtlen, et pressimine oli kõige meeldivam osa sünnitusest :D Vahepeal andis ämmaemand mulle mingit imemistabletti ja ütles, et see peaks emakat turgutama, sain seda lausa 3 korda. Pressimise aeg venis ja venis ja mul oli tunne, et ta ei tule sealt kunagi vist välja, kuigi tundsin, et midagi toimub ja kõik kohad on midagi täis. Ämmaemand ja Aigor kiitsid mind takka, me vahetasime mõne korra asendit ning Aigor hoidis mind iga pressi aeg tugevalt kinni. Ämmaemand ütles pidevalt, et laps liigub juba ja peaaegu paistab või et paistab ja kohe tuleb. Tänu sellele pressisin ikka elu eest. Teadsin, et on lootust ja varsti ta tuleb. (Tegelikult hiljem mees rääkis, et kiikas ikka sinna alla ja ei olnud ta midagi nii "kohe tuleb" :D Aga olen tänulik, et mulle ikka lootust anti, kui seda ka tegelikult nii palju ei paistnud olevat.) Kui osa peast oli välja tulnud küsis ämmaemand, kas tahan vaadata. Ma ütlesin, et ei taha. Tahtsin ta lihtsalt sealt kiiresti välja saada ja mõtlesin, et see pole minu jaoks mingi motivatsioon, kui näen, et see pea on seal koledasti pooles vinnas :D Kui pea oli pooleldi väljas ütles ämmaemand, et nüüd teeme nii, et saame ta kahe pressiga kätte, ühega teine pool peast ning viimasega keha. Nii küll ei läinud, pidin ikkagi rohkem pressima, sest lihtsalt ei jaksanud kahega, kuid see viimasele pressile järgenud kergendustunne oli ikka super. Kogu see pinge, mis vabanes.. Uhh! Ämmaemand näitas mulle last ja ütles, et näed, see on tüdruk ning palus värskel isal kella vaadata ja sünniaja öelda - 25. august kell 12.56. (Vahepeal presside vahel olin ämmaemandale öelnud, et ölgu ta ka ikka, kas on poiss või tüdruk kui välja tuleb, sest me ei tea kindlalt. Kartsin, et tänapäeval on see nii enesest mõistetav, et vanemad teavad, mis soost laps tuleb ning võib-olla siis see, kes sünnituse vastu võtab unustab või lihtsalt ei ütle, kes sealt tuli ning ulatab lapse kohe ema rinnale rahunema.)
Laps ei hakanudki minu üllatuseks kohe röökides nutma, tegi vaikselt häält ja kui mu rinnale sai, siis vaatas sellise näoga nagu oleks juba kõike näinud ja nagu siia ilma tulek oleks tema jaoks tühiasi olnud :D Ta oli väga rahulik ja lamas mu rinnal kuni mind kinni õmmeldi. Sain teise astme rebendid (kõige halvem aste on neljas), lahklihalõike (mingi aeg pressides võttis ämmaemand lihtsalt käärid ja tegi seal all "klõps", tunda polnud midagi) + hemorroidi, verd tuli rohkem kui oleks pidanud ja sain selle pärast ka süsti, et verejooksu peatada ja aidata emakal jälle tagasi tõmmata. Mina tikitud, pandi laps kaalule ja tehti tema mõõtmised ja testid ära. Apgari hindeks sai 8->9, kaalus preili 4,39 kg ja oli 53 cm pikk. Laps oli ikka minu jaoks väga suur ja seegi venitas sünnitust nii pikaks (lisaks minu väsimusele, sest olin jutti üleval olnud juba üle ööpäeva). Kogu sünnituse kestvuseks sai 12 h, millest viimased 2 h läksid presside peale.

Kõhubeebi pisimürgel

Video on jäädvustatud 9. augustil, rasedust oli siis 38+5/6

Muidu olen aga ikka ühes tükis ja ühtegi valu täna tundnud pole..

17.20 - limakork
Mul on tunne, et varsti läheb asjaks. Loodan, et mu tunded ei peta mind.

Back off bitches, it's my turn!

Õõõõõõõõõõõ õõõõõ õõõõõõõ õõõõõõõõõ õõõõõ õõõõõõõõõ,
40+ õõõõõõõõõ õõõõõ õõõ õõõõõõ 3? õõõõõõ 4? õõõõõõõõõä

Ja teised sünnitavad, kellel tähtajad hilisemad.

Võtsin programmi ka peterselli söömise, eile tegin sellest ka teed. Aigor maitses ka ja kommenteeris, et maitseb nagu muru.
Täna õhtuks tellisin, et mulle nõmmliiva teed toodaks. Äkki aitab?

Ainult loetud päevad jäänud??

Olen endiselt ühes tükis.

Ticker näitab, et 2 days to go. Arsti arvestuse järgi on 3 päeva tähtajani.
Ohh, kuidas ma juba ootan ja tahaks minna ja oma beebi kätte saada. Aga ei ole sellist tunnet, et minek oleks.. Juba mitu päeva pole praktiliselt üldse valutanud. Noh, ühest küljest on tore, et mingit libatamist ega tühja valutamist pole, aga kui valutan, siis on ikka tunne, et asjad liiguvad ja varsti hakkab midagi toimuma. Aga kui on nii hea olla nagu praegu, siis tekib küll ahastus, et meie beebi ei tahagi vist tulla.. Ootame teda ju nii väga!

Eelmise nädala lõpus tuli mu ema Saaremaalt tagasi ja tõi Aigori tädilt tema õmmeldud voodipesud ka kaasa. Saime nunnu mõmmidega voodipehmenduse ja õige mitu lina ja padjapüüri, tekikotte oli vist vaid üks. Aga kuna mul enda ema teeb veel ka ühe komplekti (lina, tekikott, padjapüür), siis peaks ilusti jätkuma neid. Ise tegin ju ka 2 komplekti voodipesusid.
Ja lamamidstooli katte parandamise plaan läks mul vett vedama. Minul sobiva paksusega niiti polnud ja see paksem niit tõmbas masina umbe. Aigor püüdis seda siis parandada, aga lõppes see ettevõtmine ikka nii nagu tavaliselt tal välja kukub. Õmblusmasina nõela tõmbas kõveraks ja hiljem seda sirgu venitades tõmbas lausa katki. Ja seda jõudis ta teha selle 5min jooksul kui ma eemal telefoniga rääkisin. Jäta veel teda üksinda :D
Loobusin sellest ettevõtmisest, pakkisime õmblusmasina kokku ning viisin lamamistooli emale, et ta selle korda teeks.

Viimane ultraheli

Alustagem sellest, et pühapäeval tundsin ennast väga halvasti. Valutasin kuni neljani päeval, siis andsid valud järele. Algas nagu ikka sellest tundest, et kohe hakkavad päevad, valutama hakkas kõht ja vaev oli olla, hiljem lisandus sellele tappev alaselja valu. Püüdsin istuda, ei saanud, nii vastik oli.. Käisin siis mööda korterit ringi ja püüdsin sügavalt hingata - ka see ei andnud tulemust. Lõpuks panin ennast lihtsalt voodisse külili asendisse, ootasin ja kannatasin. Pakkisin samal ajal ka haiglakotti, mis on enamvähem koos nüüd. Niiet viimasel hetkel närvitsema ei pea, et mida võtta, mida jätta.
Aigor oli armas ja tegi maitsva õhtusöögi. Siis avastasin kalendrisse vaadates, et homme on ju ultraheli aeg. Tohohh, olin selle sootuks unustanud.

Esmaspäeva hommikul värvis Aigor uksepiidad ära ja sõidutas mind enne tööd mustamäele vanemate koju, et ma ei peaks päev läbi selle värvihaisu sees olema. Käisin vahepeal pelgus ultrahelis, kus oli seekord väga tore arst.
Eelmisel korral (LA UH 20. rasedusnädalal) ei tahtnud tips kohe üldse ennast näidata, ei näidanud ta meile oma nägu ja hoidis ka jalad ristis. Ultraheli arst püüdis päris kaua teda vaadata ja ütles siis, et pigem on vist tüdruk. Täna siis lootsin selgust saada, et kas ikka on, aga tutkit vasja! :D Nagu tellimise peale oli ta jälle jalad koos ja ristis ega näidanud ennast. Profiilipildi sain aga küll kätte seekord, pusimise peale muidugi.
Muidu on aga kõik tiptop, lootevesi on korras, beebi ise ka. Kaalu on tal praegu umbes 3,5 kg. Öeldi, et isegi, kui üle kannan ei tohiks 4 kg tulla, täitsa normis kaaluga pidi olema. Kui see ultraheli arst reieluud mõõtis, siis alguses kukkus ahhetama, et rasedus täitsa täis kantud ju :D Et nii pikk.. Siis küsis aga, et kui pikk isa on ja rahunes maha, et siis on normis. Niiet meie beebs on ississe pikkuse poolest - pikakoivaline tuleb :D
Selle ultraheli järgi nihkus tähtaeg 12. augusti peale, aga kuna ultraheli arvestab keskmisi näitajaid, siis pole see kuupäev täpne. Kuigi minugi poolest võiks ta 12. augustil tulla :P Tegelikuks raseduse suuruseks oli 38+2 (arvestades KV ultraheli järgi määratud tähtaega ehk 18. augustit), ultrahelis mõõdetud mõõtude järgi aga juba 39+1.

Pilti kah:

Pisi näeb nii tõsine välja. Aigor teatas eile õhtul seda pilti vaadates nördimusega, et tal pidavat tema nina olema. (Nördimusega, sest ta pole oma ninaga teps mitte rahul, peab seda liiga suureks ja eelistaks, et meie väike endale minu moodi pisikese nina saaks :D)

Aga mis muud siis, kui et tõde selgub tema sünnipäeval ;)

Ahjaa, lõpuks tellisime selle rinnapumba ka ära.  Kuna me kogu aeg neid oksjoneid kaotame, ükskõik mis hinda pakume, läheb ikka kallimalt ära.. Siis otsustasime ikkagi, et ostame siiski ühe hiinaka ära:

Hinnaks tuli 18,85 €. Transport võtab ilmselt mõne nädala nüüd aega (nii 2-3 nädalat ilmselt), aga sai teise ju soodsalt kätte, jaksab vast oodata nii kaua. Loodan, et mul ei ole piimaga probleeme.

38+1

Viimastel päevadel on nii palju beebiuudiseid tulnud, et ajab päris elevile :) Tahaks ka juba oma pisiga kohtuda.

Viimased päevad olen kodus istunud ja tegelenud voodipesude õmblemisega beebile. Valmis on 2 tekikotti ja padjapüüri.  Veel on vaja voodipehmendust ja linu.
Tekikotid said nüüd küll eriti prostad. Overlock kukuks kangesti ära. Aga vot pole sellist asja ega võimalust kasutada.

Rääkides tervisest ja enesetundest, siis üldiselt on kõik tip-top. Vahepeal valutan natuke imelikult, iga päev lähevad juba viimased nädal aega jalad paiste. See on nii vastik, tunnen, et mu jalad kuumavad ja varbad on nagu üksteise vastu surutud sardellid, mis on tuimad ja paksud.Teen neile siis kausiga külma vanni ja viskan vannisoola ka sisse, mis on meresoola baasil tehtud. Kõlgutan jalgu selle sees, teinekord viskab Aigor ka paar jääkuubikut mulle sinna sisse, see on eriti mõnus :)
Eile suudsid jalad veel enne magama minekut ka teist korda paiste minna. Siis tegin ühe rätiku külma veega märjaks ja mässisin jalad sinna sisse. Jahutas veidi, tundsin kohe paremini ennast.

4 hernest kukkusid ka maha, asju ma maast iga kord üles korjata enam ei saa, Kõht jääb ette, isegi istuda on mõnes asendis väga ebamugav. Vähemalt olen viimastel öödel hästi maganud, pole isegi eriti pissipeatusi olnud. Taevalik! Täna hommikul lõi aga üle pika aja jälle krambi jalga. Võtangi täna veel viimase tableti, kus magneesiumi sees on, eks paistab, kuidas edasi läheb siis nende krampidega.