Naeratame :)

1 asi jäi mainimata. Meie Jonna naeratab läbi une nii kenasti. :)) Ootan juba, et ta seda ka ärkvel olles tegema hakkaks.

Fotosüüdistus:

7 things I love about you

Emma Johanna on oma nelja siin veedetud elunädala jooksul saanud endale palju toredaid hüüdnimesid. Aigori jaoks on ta põhiliselt Pontu, aga ka Jonna. Mina kutsun teda iga kord erinevalt :D
Emma hüüdnimed: Preili, Tütarlaps, Neiu, Tibi, Tšikk, Pliks, Kiisu, Käbi, Pontu, Pontsik, Jonna, Vingutrilla.

Aga need 7 asja siis:

• Aevastamine: mina ei olevat beebina aevastanud, aga Emma Johanna on küll kõva aptšihhitaja :) Iga kord kui ta aevastab manab ta endale ette tõsise ilme ja tema käed käivad instiktiivselt näo ette kokku nagu tahaks ta viisaka tüdruku kombel kätt suu ette panna :D
• Peaaegu aevastamine: minu lemmik asjaks on saanud valehäired. Kuna tavaliselt aevastab Emma mitu korda järjest, siis tuleb ette, et näiteks see kolmas kord ei tulegi aevastust. Ja selle valehäire ajal valmistub ta terve keha endiselt aevastuseks ja kui see tulemata jääb teeb neiu imearmsat ja heledat "kihhhh" või "aaaaaah" häält :')
• Hands - you're using them right: Mulle on algusest peale meeldinud see, et tibi ei oska enda kätega justkui midagi peale hakata. See, kuidas ta neid kaootiliselt liigutab ja juskui midagi teha püüab, on imearmas. Mis aga vel vahvam. Võib-olla teeb ta seda kogemata, kuid Emma Johanna on juba korduvalt käsi õigesti kasutanud. Näiteks on ta hoidnud kätt luti ees, et see suust välja ei kukuks või vastupidi, näpu luti ja suu vahele ajanud, kui ta lutti ei taha ja näpuga selle välja lükanud. Täna aga oli ta oma pisikesed sõrmed luti aasast läbi ajanud ja kui ta haigutas, siis liigutas muidugi oma käsi ja võttis käega kaasa ka luti :D
• Häälitsemine: Mõnikord teeb ta lihtsalt imearmsaid hääli. Need on põhiliselt sellised malbed kilked.
• Käe lutsutamine: Jonnale meeldib õla peal tšillida ja seal oma kätt või näppu lutsutada. Kui ma midagi toimetan, ise Emmat samal ajal õlal hoides, siis toob naeratuse suule, kuidas selline lätsu-lätsu hääl sealt ülevalt kostab.
• Tissi metsik haaramine: Mõnikord kui kõht on tühi või on preili juba närvi ära läinud, siis raputab ta oma pead nagu näljane kiskja ning haarab siis nibu suhu. Vahva vaatepilt :D
• Jalgadega sipsimine: Aigor ütleb, et peab talle jalgratta ostma, sest talle meeldib vändata. Jalad käivad sips ja sips, pliks on korduvalt endal sokid jalast siputanud ning ka ühed püksid kipuvad pidevalt jalast kaduma.

Tegelikult on muidugi neid asju, mida ma Emma Johanna juures armastan rohkem. Teinekord on aga ka neid asju, mis mul kopsu üle maksa ajavad. Näiteks ei ole ma suurem asi kakatehase austaja. Ikka peame vähemalt korra päevas riideid vahetama, sest neiu kakab ennast kurguauguni täis.
Ja muidugi ei meeldi mulle see, kui rätikuid täis pissitakse. No tal on ju nii mõnus peale pepupesu ennast tuulutada mähkuvabalt, väga rahulikult lebab mul mähkimislaual ja siis migni hetk avastan, et tema alla on tekkinud kahtlane soe loik. See on üks vairant. Teine on selline, et mingi hetk saab mu sokk või püksid märjaks ehk tütarlaps laseb nagu purskkaevust.
Ja tissisõda ei meeldi meile kummalegi ilmselt. Loodan, et meie tülid lõppevad peagi, sest pissimise ja kakamisega suudan ma leppida, tissisõda on aga miski, mis tahab vägisi mõistuse viia.

Esimesed nädalad kodus

Saime haiglast koju 27. augustil. Olin veel pisut nõrgake, kuid suutsin ise käia ja sõime isegi laua taga juba koos, ka verejooks oli väiksemaks jäänud.
Pakkisime siis tirtsu imearmsatesse roosadesse riietesse, mis olid talle pisut väiksed :D Aga ma ei saanud ju tibile koju toomiseks siniseid riideid ometigi selga ajada. Sipukad olid suuruses 50 ja mütsike oli ka väike. Pluus oli talle paras. Panime asjad kokku, tirtsu turvahälli ja panime kodu poole ajama. Teel hakkas paduvihma sadama ja koju jõudes lasi pliks oma tutikad nunnud kojutoomise riided ja turvahälli sellise kärtsuga täis, et oli üleni kakane. Ristis ära kohe :D

Esimesed päevad kodus olid minu jaoks masendavad. Nutsin palju ja tundsin ennast nagu räbal. Verd tuli endiselt palju, õmblused andsid tunda ning lapsega oli raske. Iga õhtu magama minnes hoidsime Aigoriga üksteist kõvasti kaisus ja ütlesime üksteisele, et oleme tublid. Pisikese ööunne saamine muutus järjest hullemaks. Iga õhtu võitlesime temaga kuni kolme-neljani öösel. Kõige halvemal ööl saime magama alles 4.40 hommikul. Olime kõik väga väsinud, ärritunud ja kurnatud. Uhh, see on nii raske..

Kui haiglas oli neiu meil tubli ja tegi kisa vaid siis, kui vesi oli pepu jaoks jahe või keegi võõras ämmaemand või arst katsus teda, siis kodus on ta kriukräu tegema hakanud. Saime jaole, et tegemist on gaasivaludega ning nüüd anname tibile iga söögikorraga espumisani. Olukord on pisut sellega paranenud. Oleme varem magama saanud. Kui ta tudile saame, siis magame päris kenasti oma 5-6 tundi öösel jutti.
Aigor on muidu väga tubli issi ja tegeleb lapsega hästi palju. On näha, et ta armastab teda väga (ja seda on nii armas vaadata! :'))

Tütreke ise on imearmas ja tore, kuid jube väsitav.
Ahjaa, 3. septembril käisime Õnnepalees ja panime käbile nime ära :)

Saage tuttavaks - Emma Johanna Kuuse