Esimesed nädalad kodus

Saime haiglast koju 27. augustil. Olin veel pisut nõrgake, kuid suutsin ise käia ja sõime isegi laua taga juba koos, ka verejooks oli väiksemaks jäänud.
Pakkisime siis tirtsu imearmsatesse roosadesse riietesse, mis olid talle pisut väiksed :D Aga ma ei saanud ju tibile koju toomiseks siniseid riideid ometigi selga ajada. Sipukad olid suuruses 50 ja mütsike oli ka väike. Pluus oli talle paras. Panime asjad kokku, tirtsu turvahälli ja panime kodu poole ajama. Teel hakkas paduvihma sadama ja koju jõudes lasi pliks oma tutikad nunnud kojutoomise riided ja turvahälli sellise kärtsuga täis, et oli üleni kakane. Ristis ära kohe :D

Esimesed päevad kodus olid minu jaoks masendavad. Nutsin palju ja tundsin ennast nagu räbal. Verd tuli endiselt palju, õmblused andsid tunda ning lapsega oli raske. Iga õhtu magama minnes hoidsime Aigoriga üksteist kõvasti kaisus ja ütlesime üksteisele, et oleme tublid. Pisikese ööunne saamine muutus järjest hullemaks. Iga õhtu võitlesime temaga kuni kolme-neljani öösel. Kõige halvemal ööl saime magama alles 4.40 hommikul. Olime kõik väga väsinud, ärritunud ja kurnatud. Uhh, see on nii raske..

Kui haiglas oli neiu meil tubli ja tegi kisa vaid siis, kui vesi oli pepu jaoks jahe või keegi võõras ämmaemand või arst katsus teda, siis kodus on ta kriukräu tegema hakanud. Saime jaole, et tegemist on gaasivaludega ning nüüd anname tibile iga söögikorraga espumisani. Olukord on pisut sellega paranenud. Oleme varem magama saanud. Kui ta tudile saame, siis magame päris kenasti oma 5-6 tundi öösel jutti.
Aigor on muidu väga tubli issi ja tegeleb lapsega hästi palju. On näha, et ta armastab teda väga (ja seda on nii armas vaadata! :'))

Tütreke ise on imearmas ja tore, kuid jube väsitav.
Ahjaa, 3. septembril käisime Õnnepalees ja panime käbile nime ära :)

Saage tuttavaks - Emma Johanna Kuuse