Emma Johanna on väga seltsiv ja rõõmsameelne tüdruk. Lasteaias talle käia meeldib ja kui ma nüüd mõtlesin, et kui koju jään, siis hakkan talle varem järgi minema lasteaeda, siis mm.. Aigor arvas, et eks vaadaku ma ise kuidas ma ta sealt tulema saan :D Sest kui ilm on vähegi normaalne, siis on nad ikka õues õhtul mängimas ja see neiule väga meeldib.
Emma õppis eelmine nädal ära R tähe. Ta on ise selle üle väga uhke ja põristab seda tähtsalt teinekord niisamagi :) Räägib kuidas Rongi Rattad Ragisevad jne. Eelnevalt asendas ta R tähe L tähega, aga hakkasin ise ka märkama, et nt kuRk ja mõni teine sõna veel hakkas juba päris kenasti R'iga välja tulema. Üldiselt on tal enamus tähti selged, oskab neid öelda ja tunneb ära, sama ka numbritega.
Mida Emma veel endiselt ei oska, on nina nuuskamine. Vot see nõuab veel tööd ja õpetussõnu. Kuigi viimane kord kui sulgedega läbi nina puhumist harjutasime, siis hakkas juba läbi nina puhumine välja tulema :) Lootust on ühesõnaga. Aga päris nohu korral tõmbas ikka tatti sisse ja kisas Rhinomeri peale. Polnud midagi teha, pidin ta nina puhastama. Sellest hoolimata kurtis ikkagi hiljem kõrvavalu.
Õnneks on viimasel paaril korral kõrvavaludega meil õnneks läinud. Pole arsti poole pöördunud. Guugeldades sain targemaks, et alati ei vajagi kõrvapõletik antibiootikumide ravi ja tasuks esimesed päevad lihtsalt valuvaigistit lapsele anda ning koduste vahenditega ravida/turgutada. Kui palavik kõrge ei ole ja enam valu üle ei kurda, siis pidi ise taanduma. Niisiis ka sel korral hoidsime teda lihtsalt kodus, andsime iboprofeeniga valuvaigistit (sest sel pidi ka põletikuvastane toime olema) ja küüslaugutasime teda (looduslik antibiootikum ju :)).
Üldiselt polegi Emma sel aastal väga haige olnud. Kui eelmisel aastal käis ta lasteaias kohal vähe, sest üks haigus ajas teist taga ja pea alati järgnes nohule kõrvapõletik, siis sel õppeaastal on ta vaid üksikud korrad haige olnud ja mitte nii tõsiselt.
Emma on hakanud enda iseloomu näitama ja on üks sõjakas preili meil. Samuti paneb ta aegajalt meie kannatust proovile oma jonnihoogudega. Ise teatas eile toidupoes, kui üks väiksem poiss nuttis, et tema ei taha kuulata seda jonni (tean, mida ta tunneb..) :D Ta kiidab ise end teinekord taevani, et ta on tubli tüdruk ja ei jonni, kuulab emme-issi sõna ja sööb kõik toidu ära. Aga siis läheb kuskil miskit valesti ja hakkavad kõik need samad jamad pihta.. Ei kuula sõna, haugub vastu, songib toidus ja tujutseb, jonnib.. Tõsine katsumus on ta mõnikord.
Sealtsamast on ta jällegist nii armas ja hoolitsev. "Ma armastan sind" ja "Sa oled nii hea, emme" on ju muusika mu kõrvadele. :) Samuti elab ta kaasa beebi tulekule. Käib mõnikord mu kõhtu silitamas ja küsib, et kas beebi magab või kas beebi teeb müks-müks. Ma olen hiiglama suur, aga temal jätkub mulle vaid komplimente :D No ja tahab beebile mänguasju osta muidugi :)
Mõndasid seiku:
- Kuna Emma Johanna oli köhane, siis tegime temaga koos kahekesi teleka ees auru. Emma käsi oli õrnalt vastu mu kõhtu ja kõhubeebi toimetas midagi vaikselt, müksis ja siples. Emma kaebas siis, et "beebi lükkas mind!" :)
- Eile istusime söögilauas ja Emma rääkis kuidas ta nägi eile helikopterit. Küsis minult, et kas sa oled helikopteriga sõitmas käinud. Ma vastu, et ei ole. Ta vaatab surmtõsiselt mulle otsa ja teatab: "Tule siis minuga."
Hiljem küsis veel, et kas beebi pole ka käinud ja rõõmustas, et lähme siis kõik koos. - Sõitsime lasteaiast autoga koju. Istume vaikselt ja Emma ütleb tühja koha pealt: "Õpetaja Kersti on paks!" Hoidsime mõlemad Aigoriga naeru vägisi tagasi ja uurisime siis, et kes nii ütles ja kust ta sellist asja kuulis. Emma ütles, et Martti olevat öelnud. Seletasime siis talle, et nii ei ole ilus öelda ja ärgu kellegi kohta nii öelgu. Oehh :D
No comments:
Post a Comment