Emma Johannast - mured ja rõõmud

Veebruaris 2017

Emma Johannast on nii vahva ja kena väike tüdruk sirgunud! Temaga saab juba isegi juttu puhuda ja maailma asjadestki rääkida. :)
Emma on armastav suur õde, sõbralik, abivalmis, viisakas ja armastab korda/korrapärasust. Kannatuse õppimisega peame veel vaeva nägema.. Ja oma emotsioonide haldamisega samuti. Viimane on jätkuvalt probleemne ning aegajalt tahab meil pead halliks ajada.
Kui asjad ei lähe Emma jaoks soovitud teedpidi, on nutt ja jonnihood kerged tulema ning muidugi rasked lahkuma.
Olen viimastel nädalatel mitmeid kordi tundnud, et tahaks lihtsalt peaga vastu seina taguda.. Mõelnud, et minu mõistus on otsas ning samanimelise raamatu ("Minu mõistus on otsas!") hädaga jälle lahti löönud. Ma saan aru, et 4-aastaselt ei tasu ülearu ratsionaalset käitumist oodata, aga samasugune jonnine käitumismuster igal argipäeva hommikul ja õhtul - see lihtsalt kainel mõistusel lasta vehkat teha. Ometigi on ta ju tragi tüdruk, oskab kõiksugu asju teha ja.. Aga ikkagi miski nagu häirib.
Veebruari lõpul, kui olime reisilt naasnud ja jätkus tavapärane elu siin külmas Eestis, tekkis meie jaoks uudne olukord. Emma jäi lasteaeda mitmeid kordi Aigorist maha nuttes. Nututuju tuli siis, kui issile aknalt hüvastijätuks lehvitas. Ise rääkis ta hiljem, et igatseb nii väga meid. Ometigi teen talle lasteaiast vabu päevi iga nädal ning isegi sõimerühmas 2-aastaselt ei nutnud ta aeda jäädes praktiliselt üldse. Seal on ju tore, saab teiste lastega mängida, õues trallida, meisterdada, suhelda, toimetada.. Kodus ei jõua ma Eva kõrvalt talle nii palju tähelepanu pöörata ja nende jonnituuride kõrvalt kahe lapsega uksest välja saada on ka raskendatud. Mõnikord Emma ütlebki, et ta ei taha õue minna ja kogu lugu. Ja noh, kui mina soovin minna, siis on see mu eralõbu, sest teda koostööle saamata, on see võimatu missioon. Olemegi siis tubased.
Jonnihoogude vastu oleme püüdnud kõiksugu taktikaid, meelitamisi, preemiaid, hüvedest ilma jäämisi, tõsiseid jutuajamisi.. VIST lõpuks hakkab jälle paremaks minema. Eile oli Emma super tubli, polnud üleeilselgi viga. Nüüd ootan veel Hiinast nodi, et teha talle uus preemiasüsteem, mis motiveeriks tubli laps olema ja ilusti käituma. Plaanin teha nö templikaardid, kuhu saab kleepsumasinast pisikesi pildikesi peale, tasuks hea käitumise eest. Kui templikaart on täis saanud, saab ta vahetada selle loosikupongi vastu (iga loos võidab!) :D Mis sinna loosikasti täpselt kõik kirja saab, sellele peab veel mõtlema, aga kindlasti saab sealt loosist pudi-padi, nodi ja erilisi aegu emme-issiga (ala lähme issiga kahekesi kinno või emmega kahekesi kohvikusse)!
Seoses erilise ajaga emme-issiga: Nähes, kuidas Emma käitumine kiiva kisub, otsustasin, et talle tuleks ehk kasuks 1-on-1 aeg minuga. Ja mulle meeldiks ka! Me pole ju nii ammu ainult kahekesi aega veetnud, alati on Eva Karoliina minuga komplektis. Olen talle küll pakkunud, et tulgu minuga kahekesi kasvõi toidupoodigi, aga ju pole nii ahvatlev pakkumine olnud, et ta on sellest loobunud. Igatahes, rääkisin Emma ära ja käisime üle-eelmine nädalavahetus kahekesi Kadriorus MiiaMilla lastemuuseumis ning pärast seda friikartuleid ja jäätist söömas. Issi veetis samal ajal kvaliteetaega kodus Evakesega. Muuseum oli väga vahva, meeldis Emmale ja minu arvates oli ka päris tore koht, kuhu lastega minna. Eriti talvel või niisama nö läbu hooajal, kui on mõnusam siseruumides aega veeta. Teinekord läheme kindlasti sinna veel (kõik koos), kui Eva ka suurem ja asjalikum juba on.

Meie muuseumis seina peal :)

Mul pole õrna aimugi, kas see video töötab ka, aga proovime :)

Ja lõpetuseks lisan mõned seigad, mida ma enda mäletamist mööda pole blogis enne maininud, aga on täitsa toredad asjad ja ütlemised, mida kunagi tulevikus meenutada. St Emma Johanna killud 4-aastasena:

• Aigor: "aa emma muidu hommikul hädaldas keldris, et tal püksid tussu kräki vahel"
  Selliseid sõnu oligi kasutanud.. :D  
• Mõnikord kasutab veel ebasobilikke väljendeid: "Aiai, mu jalg on katki.. Jalg on katki, pekki küll!"
• 15. septembril 2016 õhtul soovis ta meile palju õnne.. Tuli lihtsalt ja ütles, et palju õnne, emme. Küsisin siis, et mis puhul. Ütles, et selle puhul, et te käisite issiga väljas söömas ja oli pulma päev :D Ehk siis õnnitles meid pulma-aastapäeva puhul. Parem hilja kui mitte kunagi :)
• Abiellumisest on tal ka oma visioon täitsa olemas. Ta rääkis meile üks päev (täpsustan, et see oli veel sügisel 2016) nii toredasti kuidas tema kasvab suureks ja abiellub ka ja siis tal on ilus lilledega kleit ja Eval on kleit ja minul on kleit ja issil on lips. Ja siis me käime kõik koos neljakesi käest kinni :D :D Loodetavasti saan kunagi tema pulmas talle seda meelde tuletada, kuidas ta seda meile autos 4-aastasena seletas :)
• 16. septembril olen kirja pannud:Esmaspäeval ostis Aiks ühe kasutatud telefoni. Me olime autos ja ootasime, nägime, et teine mees tuli ja andis üle.. Emma siis hakkab oma nägemust asjast seletama, et onu räägib issiga: "Kas sul lapsi ka on? - Ja, on. - Kas sul on Johanna? - Jah, mul on Johanna." Ma irvitasin vaikselt omaette, nagu keegi räägiks filmile peale noh ja nii huvitavad mõtted, et mingi võõras onu tuleb ja hakkab kohe küsitlema, et kas sul Johanna nimeline laps on :D Täitsa toredad mõtted..
• Ta rääkis meile seda ka kuidas ta Hendrikuga (lasteaias ta rühmast mingi poiss) Pariisi sõidab. Et ta roolib ja Hendrik istub kõrval ja vaatab. Vägev värk noh :D
• Eelmisel kevadel kui haige olin ja mul hääl ära oli, siis kuidagi kähisesin sosistada Emmale ja ta küsis mult murelikult: "Emme, kas sul on patarei tühi?" :D No et mul ei tule häält välja, sest mul on äkki patarei tühi.. 

Emma ja Eva kärutavad ringi

Eile oli Emma Johanna kodus ja meil oli tüdrukute päev :)

Eva Karoliinast

Suure õega 9. minisünnipäeval :)
Pildile on seda mõnglikest järjest keerulisem saada.

Eva Karoliina on viimase kuu-paari jooksul järjest asjalikumaks ja tragimaks muutunud. Niisiis, mõtlesin, et peaksin lisaks sellele, mida ta füüsiliselt teha oskab, pisut kirjutama ka sellest, milline tore väike inimene ta tegelikult on, millest aru saab ja kuidas käitub.

Evake on sünnist saati olnud üsna tasase loomuga, selline mõnus beebi. Ei saa ma nüüd öelda, et ta üleni kukununnuke oleks (no tegelikult nunnuke on ikka küll), aga võrreldes Emma beebieaga, on Eva ikka vana rahu ise olnud. Kui Emma Johanna röökis elu eest, siis Eva on lihtsalt natuke tüütu putukas, kui miskit mureks on, valdavalt turtsub ja plärtsub :D Aga mingit hüsteerilist nuttu ta korraldanud nagu polegi mu mäletamist mööda.. Ühesõnaga, siiamaani on ta ikka jätkuvalt üsna rahulik ja kannatlik tita.
Eval on mõnikord mõned keelatud kohad või asjad, mida ei tohi katsuda või kuhu minna.. Olen püüdnud siis talle ikka märku anda, kui miski pole lubatud. Minu üllatuseks kuulas ta isegi mu sõna, kui ma tal eelmine nädal esikusse ei lubanud minna. Jäi seisma, ootas ja vaatas.. Ja tuli siis kutsumise peale minu juurde. Nädala lõpus mõtles ta taas, et proovib jälle minna.. Äkki nüüd saab, eks :) Sama koht, sama situatsioon.. Ütlen siis Evale selgel häälel:"Stop! Ei tohi. ära mine sinna. Äkää!" Ja mida Eva teeb? Jääb seisma, vaatab mu poole, nutab kurvastusest natuke ja tuleb siis tagasi minu juurde. Oh, pisikene.. Lausa kahju on, aga samas nii suur rõõm, et ta kenasti aru saab ja keelatut ei tee..
"Tule siia!" kutsumisest saab aru ja tuleb ka kutsumise peale. Oma nimele reageerib. Kõlab nagu kirjutaksin mingist koerast.. :D Samas kui ta käpuli mu peale ronib ja mind "musitada" püüab, siis ongi selline tunne nagu meil oleks kodus mõni keskmist kasvu koer. Ok-ok!:D
Kusjuures, musitamise mood on tal üle läinud. Vanasti ta ikka kahmas minust kinni ja ajas suu ilusti lahti ja maandus siis mul kuskil keskpaika nägu või põske selle väikse ilase mokaga. Kavatsused olid head, aga välja kukkus kuidagi naljakalt..
See-eest armastab ta mind jätkuvalt juustest kiskuda.. Mul on küll valdava osa ajast juuksed patsis või krunnis, et ta mul salkude kaupa neid välja ei tõmbaks (niigi u 3 kuud peale sünnitust hakkasid need ise massiliselt välja langema), aga ta leiab ikka alati midagi, millest oma pisikeste sõrmedega kinni hakata. No näiteks need piisikesed karvakesed kuklas - need on need kõige paremad veel. Kui nendest sikutada, hakkab emme igast huvitavaid kõrgeid helisid tekitama.. Vahva värk!

Teolt tabatud! Siin sikutab ta mul veel prille ka eest..
Taustal punane meri :)

Aga kõne? Ma ei ootaks küll 9-kuuselt mingisugust erilist sõnavara, aga tundub, et midagi ikka on tekkinud juba. "Aitäh" oskab Eva öelda juba mõnda aega, aga kuna ta seda otstarbekalt tihti ei kasuta, siis seda päris sõnaks ma ei nimetaks.. Küll aga on Eva Karoliina hakanud ära taipama, et söök = mämm! See tähendab, et Eva toriseb üsna nõudlikul toonil "mäm-mämm!" kui ta süüa soovib :) Naljakas ja armas ka.. Ja absoluutselt tervitatav, et ta suudab end sel teemal juba arusaadavaks teha. Suudaks ta nüüd kuidagi muudmoodi peale puristamise öelda ka seda, et ei soovi seda, teist või kolmandat enam süüa.. Vot see oleks võit! Sest praegusel hetkel tunnen ma tihti, et mul oleks tema toitmise ajaks vaja mingi spetsiaalne kostüüm selga ajada.. Nt selline:

Siis jääksin äkki ise ka puhtaks.. Eile oli mul nii kurb olla, sest noh.. Võõpasin juuksed üle, käisin duši all, panin inimese moodi puhtad heledad riided selga.. Eva korrutas juba päris sõjakalt MÄM-MÄMM! Panin talle siis põlle ette, kookisin mangopüree lahti ja hakkasin talle lusikaga seda head oranži kraamis suhu aitama.. Sõi oma pool tuubi ära ja siis hakkas pihta. Prhh! Prrh! St puristamine.. Täis suuga. Nagu need pihustiga värvid.. Sain mõnusalt oranžitäpiliseks. Eva Karoliina hoolitseb ikka selle eest, et ma ööpäevaringselt nagu väljakakatud õunamoos välja näeksin..
Aga veel natuke rääkimisest.. Eile õhtul oli Evakesel raskusi uinumisega.. Aigor käis teda pikali panemas aina uuesti ja uuesti.. Tuli ära jälle toast ja varsti kostus: "EMME." Ma jäin laua taga kuulama, et kas tõesti kuulsin õigesti, kuni Aiks kuuldut kinnistas, öeldes, et näe, kutsub sind. :D Naljatlesime omamisi, et kutsub mind, sest issi paneb ainult pikali.. Oli põhjust ka, kaka oli püksis.. Kuidas nii peakski saama magama jääda?! See selleks. Kuigi ma eeldaks hetkel ikkagi, et see "emme" oli juhuslik mõmin, sest rohkem ta seda korranud pole. Aga tore ikkagi :)
Eva on muidu jutukas plika küll. Muutkui seletab tä-dää, ädäää, ätääh, tää-dä, it-itt-ti, ämmä jne :) Oma pudikeeles räägib ta pidevalt.

Mis veel?
Natuke füüsilise poole pealt: Eva Karoliina oskab käputada, istuda, seista toe najal, sammuda toe najal, kükitada, patsu teha (kui palun tal mulle käe peale patsu anda, siis tavaliselt ikka saab), seismast ise ära tulla, nö pehmelt kukkuda.
Lõpuks ei lenda ta enam kolakaga maha, vaid tuleb ise rahulikult seismast ära. Jalutab mööda telekalaua äärt ja diivani äärt.. Telekas on alt poolt väikseid käe- ja näpujälgi täis ja diivani peal ei saa enam ka väärtuslikku kraami hoida, sest Eva konfiskeerib kõik, mis kätte saab. Puldid on ta lemmikud ja seetõttu said nad Emmaga endale mõlemad mängupuldi, mida võib rahumeeli taguda, närida ja/või lutsutada. :)
Eva läheb nüüd ka ilusti ise istuma nö klassikalises mõistes. Varem istus ta ikka ka, aga istesse läks põlvili asendist nö pepule laskudes. Nüüd aga kallutab end käpuli asendist istuma. Mängib kenasti istuli olles ja mõnikord on temast isegi suurele õele mängukaaslast! :)

Söömise mängud :) Eva muidugi võtab asja väga tõsiselt -
sööb lisaks söökidele ka nõud peale.

Sihuke pisike marakratt ta meil siis ongi :)

Pettunud olemisega pisike vastlapäevaline.
Emme ei andnud vastlakuklit :(
Kusjuures kukkel on valminud issi armastava käe all.