Eva Karoliinast

Suure õega 9. minisünnipäeval :)
Pildile on seda mõnglikest järjest keerulisem saada.

Eva Karoliina on viimase kuu-paari jooksul järjest asjalikumaks ja tragimaks muutunud. Niisiis, mõtlesin, et peaksin lisaks sellele, mida ta füüsiliselt teha oskab, pisut kirjutama ka sellest, milline tore väike inimene ta tegelikult on, millest aru saab ja kuidas käitub.

Evake on sünnist saati olnud üsna tasase loomuga, selline mõnus beebi. Ei saa ma nüüd öelda, et ta üleni kukununnuke oleks (no tegelikult nunnuke on ikka küll), aga võrreldes Emma beebieaga, on Eva ikka vana rahu ise olnud. Kui Emma Johanna röökis elu eest, siis Eva on lihtsalt natuke tüütu putukas, kui miskit mureks on, valdavalt turtsub ja plärtsub :D Aga mingit hüsteerilist nuttu ta korraldanud nagu polegi mu mäletamist mööda.. Ühesõnaga, siiamaani on ta ikka jätkuvalt üsna rahulik ja kannatlik tita.
Eval on mõnikord mõned keelatud kohad või asjad, mida ei tohi katsuda või kuhu minna.. Olen püüdnud siis talle ikka märku anda, kui miski pole lubatud. Minu üllatuseks kuulas ta isegi mu sõna, kui ma tal eelmine nädal esikusse ei lubanud minna. Jäi seisma, ootas ja vaatas.. Ja tuli siis kutsumise peale minu juurde. Nädala lõpus mõtles ta taas, et proovib jälle minna.. Äkki nüüd saab, eks :) Sama koht, sama situatsioon.. Ütlen siis Evale selgel häälel:"Stop! Ei tohi. ära mine sinna. Äkää!" Ja mida Eva teeb? Jääb seisma, vaatab mu poole, nutab kurvastusest natuke ja tuleb siis tagasi minu juurde. Oh, pisikene.. Lausa kahju on, aga samas nii suur rõõm, et ta kenasti aru saab ja keelatut ei tee..
"Tule siia!" kutsumisest saab aru ja tuleb ka kutsumise peale. Oma nimele reageerib. Kõlab nagu kirjutaksin mingist koerast.. :D Samas kui ta käpuli mu peale ronib ja mind "musitada" püüab, siis ongi selline tunne nagu meil oleks kodus mõni keskmist kasvu koer. Ok-ok!:D
Kusjuures, musitamise mood on tal üle läinud. Vanasti ta ikka kahmas minust kinni ja ajas suu ilusti lahti ja maandus siis mul kuskil keskpaika nägu või põske selle väikse ilase mokaga. Kavatsused olid head, aga välja kukkus kuidagi naljakalt..
See-eest armastab ta mind jätkuvalt juustest kiskuda.. Mul on küll valdava osa ajast juuksed patsis või krunnis, et ta mul salkude kaupa neid välja ei tõmbaks (niigi u 3 kuud peale sünnitust hakkasid need ise massiliselt välja langema), aga ta leiab ikka alati midagi, millest oma pisikeste sõrmedega kinni hakata. No näiteks need piisikesed karvakesed kuklas - need on need kõige paremad veel. Kui nendest sikutada, hakkab emme igast huvitavaid kõrgeid helisid tekitama.. Vahva värk!

Teolt tabatud! Siin sikutab ta mul veel prille ka eest..
Taustal punane meri :)

Aga kõne? Ma ei ootaks küll 9-kuuselt mingisugust erilist sõnavara, aga tundub, et midagi ikka on tekkinud juba. "Aitäh" oskab Eva öelda juba mõnda aega, aga kuna ta seda otstarbekalt tihti ei kasuta, siis seda päris sõnaks ma ei nimetaks.. Küll aga on Eva Karoliina hakanud ära taipama, et söök = mämm! See tähendab, et Eva toriseb üsna nõudlikul toonil "mäm-mämm!" kui ta süüa soovib :) Naljakas ja armas ka.. Ja absoluutselt tervitatav, et ta suudab end sel teemal juba arusaadavaks teha. Suudaks ta nüüd kuidagi muudmoodi peale puristamise öelda ka seda, et ei soovi seda, teist või kolmandat enam süüa.. Vot see oleks võit! Sest praegusel hetkel tunnen ma tihti, et mul oleks tema toitmise ajaks vaja mingi spetsiaalne kostüüm selga ajada.. Nt selline:

Siis jääksin äkki ise ka puhtaks.. Eile oli mul nii kurb olla, sest noh.. Võõpasin juuksed üle, käisin duši all, panin inimese moodi puhtad heledad riided selga.. Eva korrutas juba päris sõjakalt MÄM-MÄMM! Panin talle siis põlle ette, kookisin mangopüree lahti ja hakkasin talle lusikaga seda head oranži kraamis suhu aitama.. Sõi oma pool tuubi ära ja siis hakkas pihta. Prhh! Prrh! St puristamine.. Täis suuga. Nagu need pihustiga värvid.. Sain mõnusalt oranžitäpiliseks. Eva Karoliina hoolitseb ikka selle eest, et ma ööpäevaringselt nagu väljakakatud õunamoos välja näeksin..
Aga veel natuke rääkimisest.. Eile õhtul oli Evakesel raskusi uinumisega.. Aigor käis teda pikali panemas aina uuesti ja uuesti.. Tuli ära jälle toast ja varsti kostus: "EMME." Ma jäin laua taga kuulama, et kas tõesti kuulsin õigesti, kuni Aiks kuuldut kinnistas, öeldes, et näe, kutsub sind. :D Naljatlesime omamisi, et kutsub mind, sest issi paneb ainult pikali.. Oli põhjust ka, kaka oli püksis.. Kuidas nii peakski saama magama jääda?! See selleks. Kuigi ma eeldaks hetkel ikkagi, et see "emme" oli juhuslik mõmin, sest rohkem ta seda korranud pole. Aga tore ikkagi :)
Eva on muidu jutukas plika küll. Muutkui seletab tä-dää, ädäää, ätääh, tää-dä, it-itt-ti, ämmä jne :) Oma pudikeeles räägib ta pidevalt.

Mis veel?
Natuke füüsilise poole pealt: Eva Karoliina oskab käputada, istuda, seista toe najal, sammuda toe najal, kükitada, patsu teha (kui palun tal mulle käe peale patsu anda, siis tavaliselt ikka saab), seismast ise ära tulla, nö pehmelt kukkuda.
Lõpuks ei lenda ta enam kolakaga maha, vaid tuleb ise rahulikult seismast ära. Jalutab mööda telekalaua äärt ja diivani äärt.. Telekas on alt poolt väikseid käe- ja näpujälgi täis ja diivani peal ei saa enam ka väärtuslikku kraami hoida, sest Eva konfiskeerib kõik, mis kätte saab. Puldid on ta lemmikud ja seetõttu said nad Emmaga endale mõlemad mängupuldi, mida võib rahumeeli taguda, närida ja/või lutsutada. :)
Eva läheb nüüd ka ilusti ise istuma nö klassikalises mõistes. Varem istus ta ikka ka, aga istesse läks põlvili asendist nö pepule laskudes. Nüüd aga kallutab end käpuli asendist istuma. Mängib kenasti istuli olles ja mõnikord on temast isegi suurele õele mängukaaslast! :)

Söömise mängud :) Eva muidugi võtab asja väga tõsiselt -
sööb lisaks söökidele ka nõud peale.

Sihuke pisike marakratt ta meil siis ongi :)

Pettunud olemisega pisike vastlapäevaline.
Emme ei andnud vastlakuklit :(
Kusjuures kukkel on valminud issi armastava käe all.