Uued kohad, uued asjad

Täpselt nädal tagasi käisime Aigori ja tema emaga ta onul külas. Nad elavad Keila-Joal ja neil on terve trobikond lapsi. Kogu see maja oli nagu lasteaed. Kõik poisid tahtsid Aigoriga koos mängida ja talle kõiki enda ägedaid mänguasju näidata. Kokku oli neid pisemaid vist neli. Kõik kohad olid mänuasju täis...

Aigor venitas ka eelmine nädal veel võrevoodi otsuga. Tõi ettekäändeks, et lähme käime onu juures ära ja uurime nendelt, et mis nad sellest arvavad jne. Nohh, onunaine ütles, et oli just 2 nädalat tagasi sellise kompaktvoodi maha müünud nagu ma välja vaatasin. 150€ oli saanud ja ise oli ka selle kasutatuna Soomest saanud. Kiitis, et tõesti on ruumisäästja ja hea asi. Minu rõõmuks! :D Oh, kui tore, siis teatasin, et davai, nüüd ostame voodi ära. Aga Aigor ikka venitas ja ajas mind sellega närvi. Lõpuks leidis ta, et müüakse ühte kasutatuna ka 200€ eest. Meie välja vaadatud uus maksab aga 229€, niiet hinnavahe nii väike, et mina ei leidnud mõtet kasutatud asja osta. Sellegi poolest pidi ta jändama sellega, et äkki ikka laseb hinda alla jne. "Ei usu" teatasin ma, kuid lasin tal enda hingerahuks ikka jamada (ise mossitasin küll, et jälle üks ettekääne, miks voodit mitte ära osta).
Lõpuks tegi suure virisemise peale esmaspäeva hilisõhtul tellimuse ära ja ilmselt saame oma kalli voodi ja madratsi kätte järgmisel nädalal. Uhh, minul nii hea meel muidugi.

Järgmine suurem asi, mis vaja - vanker-käru. Olin juba lootuse kaotanud, mitte ükski ei meeldinud mulle piisavalt või kui meeldis, siis ei meeldinud hind jne. Ei olnud nagu eriti häid pakkumisi ja mase tekkis juba peale. Lõpuks ikkagi vaatasin teisipäeva päeval neid ja leidsin ühe, mille lingi ka Aigorile kohe saatsin, et vaadaku mis ta arvab. Õhtul kui töölt koju tulin teatas viimane mulle, et "Paistis, et on päris hea. Et kui sulle ka sobib, siis kirjuta talle ja võtame ära."
:|| MIDA?! Mitte kunagi pole kuulnud ta suust selliseid sõnu ja ei lootnud ka. Ja siis, nagu vällk selgest taevast, teatab, et  ostame ära. Asusin siis müüjaga kiirelt kirjavahetusse, bronnisin ära ja eile käisime vankrit vaatamas ja ostsime ära. 75€ ja meie mõlemad rõõmsad ja rahul :) Hundid söönud, lambad terved.
 Vaatasime siis hiljem kodus veel üle selle ja ostsustasin mõned asjad veel üle pesta, Aigor nokitses ka natuke. Ilmselt järgmine nädal või millalgi tegeleme põhjalikumalt selle läikima löömisega :D Igastahes olen äraütlemata rahul :)

Mis nüüd siis? Turvahäll, putukavõrk, lambanahk vankrisse, vann, voodipesud ja pehmendus ja muud niper-näpet.
Ja siis ongi korras :)
Loengutele peaks ka minema, et oskaks lapsega ikka midagi teha, kui ta käes on ja üldse.. Mida oodata ja kuidas sünnitus üle elada.

Täna aga kavas süntaksi eksam ja Hiiumaa, here we come! :)

Tötötöö

Räägime töödest. Mul on õnneks üsna vähe jäänud veel käia tööl. Lugesin just kokku, et Galeriis on jäänud veel 4 vahetust käia ja Statuses tänasega koos 5.

Töö on minu jaoks pisut muutunud. Galeriis on raskem, tunduvalt raskem kui enne. Ja ma kaldun arvama, et asi ei ole mitte raseduses. Kuigi on võimalik, et ka see mõjutab mind seal. Inimesi käib palju rohkem, tööülesandeid on rohkem, aga aega on ikka sama vähe. 4 tundi, et kõik valmis saada. Olen paar päeva üle aja istunud seal ja need minutid endale ka tööajale juurde kirjutanud ilusti. Paisuv kõht mind seejuures väga ei sega, pigem häirib just see, et nüüd peab veel seda ja teist ja kolmandat tegema, aga aega on ikka sama palju. Ehk ma lihtsalt jooksen seal ringi nagu segane, endal higipull otsaees ja kui koju jõuan olen sant valmis. Selg valutab ja liikuda on valus, niutsun ja vingun ja nõrken varsti ära.

Statuses sellist probleemi pole. Küll aga tuleb kentsakaid asju ette :D Näiteks ühel õhtul küsis mult viie-aastane Mirelle, et kas mul on kunstrinnad. Ma olin hämmeldunud ja küsisin, et miks ta nii arvab. Mu rinnad pidid väga suured olema. Jah, tal on selles õigus. Nad on tõesti palju paisunud (nagu mingi pornstar'i partii juba :D). Ja eile.. Eile olin samuti koos viie-aastasega, kes järsku täiesti lambist mulle teatas: "Sa oled nii paks"
Nojah, mis ma kosta oskan :D Olen tõesti.. Seletasin talle siis, et mul on beebi kõhus, et sellepärast olen nii suur, et tema on ka juba päris suur.
Lihtsalt.. Teinekord ajab ahastusse.

Täiskasvanud aga imetlevad ja rõõmustavad, et nii nunnu kõht :D No mina aru ei saa, iga kord kui tööriided selga ajan, tunnen, et näen välja nagu üks väike kummut. Õhh

26+3

Kuidas aeg ikka lendab.. Lähenen juba ülihelikiirusel 30'nda rasedusnädalani. Ja siis veel ainult 10 nädalat tähtajani jäänud.
Hetkel on lood niimoodi, et loengutega olen koolis ühelepoole saanud. Nüüd on jäänud vaid mõni eksam ja kirjalik töö, mis vaja kodus põlve otsas selle kuu jooksul valmis nikerdada. Ja muidugi autokool. Ma pole juba kuu aega üldse sellega tegelenud. Jäänud on veel 1 kohustuslik sõidutund, teooria eksam ja kui ka sõidueksami läbi teen, siis riskivältimise koolitus sinna otsa + ARKi minek. Autokool on praegu selline asi, mille pärast ma tohutult põen. See, kui ma sellega tegelen tekitab minus stressi ja see, kui ei tegele, tekitab süümepiinu. Keegi mind taga ei aja, aga tunnen, et olen ilmselt unustatud juba seal. Peab ikka kätte võtma. Ma kindlasti teen seda see nädal. Ma tahaksin sellega valmis saada ja et ma ei peaks enam sellega tegelema, selle pärast muretsema. Oehhh..
Beebiootusest nii palju, et pisike on mul väga sõjakaks muutunud. Ikka päris tihti põtki ja katsub mind. Naljakas on vaadata, kuidas kõht eri suundades üles-alla käib :D
Otsustasin ka oma kursusekaaslastele ikkagi teada anda toimuvast. Mõni nädal tagasi. Päev enne praktika lõppu neljapäevases loengus käisin vahepeal vetsus ning nägin ennast ka paratamatult peeglist. Ma vaatasin end ja mõtlesin, et ma näen ikka täitsa rase ju välja.. Kuidas see võimalik on, et keegi midagi ei märka. Küsisin veel selle sama loengu ajal Reelikalt, et kas nad tõesti ei pane tähele või nad lihtsalt ei tee välja. Reelika ütles selle peale, et Kätlin ja Martiina said aru ja olid temalt küsinud, aga teiste kohta ta ei tea. Siis otsustasingi, et õhtul kirjutan meie kursuse facebook'i gruppi ja loodan, et nad on mõistvad. Ma lihtsalt tundsin end juba veidralt, kuna olin päris punnkõht juba ja beebi liigutused panid mind teinekord loengu ajal ehmatusest võpatama. Niisiis kirjutasingi Pedagoogid 2010 seinale järgmise postituse:

Nagu näha järgnes sellele uudisele palju positiivset vastukaja ja õnnesoove. Olin väga üllatunud ja tundsin end koolis peale seda nii palju paremini. Läks paremini kui oodata oskasin.

Eile oli emadepäev. Naljakas on mõelda, et järgmine aasta samal ajal saan seda juba emana tähistada. Ütlesin seda ka Aigorile, kes küsis selle peale, et millal isadepäev on ning vastuse peale, et millalgi sügisel rõõmsalt hõiskas, et score! :D Tema saab juba tänavu isana isadepäeva tähistada :)
Aga eile käisime mu emal siis emadepäeva puhul külas. Sõime kõhud punni ja Aigor sai oma vormelit telekast vaadata ja Pepega seltsida. Koer tõmbas mul sukad lõhki ja ka taburett tegi neile paha, niiet võin jälle ühed varestele visata.. Aga muidu oli tore. Küpsetasin emadepäeva puhul valmis porgandikoogi, mis tuli isegi päris maitsev. Pole varem sellist asja teinud. Ja südaööl käisime Räägu pesas burgeri järel, sest minul oli kange kihk ikka see nädalavahetus üks hea burger kõhtu saada. Sain eile ka sõita ja pisut parkimist harjutada. Aigor arvab üldiselt, et sõit tuleb mul hästi välja juba, et ma olen ikka suht valmis, mõned pisivead ainult. Aga parkimine on küll ikka päris vilets veel. Kui nüüd ennast kokku suudan võtta ja sõiduõpetajale jälle helistada, et tahaks veel mõne tunni ikkagi võtta, siis pean kohe ütlema, et tahan parkimist harjutada ja õppida. Mu jaoks ei ole see üldse loogiline ja ma ei mõista ega tunneta autot niimoodi veel. Vajab veel harjutamist. Peaasi, et sünnipäevaks load käes oleksid :) Siis on kõik hästi ja ilmselt võib ka beebi end tulekule sättida. Ma loodan, et ta hiljaks ei jää, sest tahan ju sügisel ikkagi kooli ka oma nina natuke pista ja tahaks, et beebi siis juba natuke suurem oleks, et saaksin nad issiga koos koju jätta selleks päevaks. Eks paistab, loodame parimat.