Räägime töödest. Mul on õnneks üsna vähe jäänud veel käia tööl. Lugesin just kokku, et Galeriis on jäänud veel 4 vahetust käia ja Statuses tänasega koos 5.
Töö on minu jaoks pisut muutunud. Galeriis on raskem, tunduvalt raskem kui enne. Ja ma kaldun arvama, et asi ei ole mitte raseduses. Kuigi on võimalik, et ka see mõjutab mind seal. Inimesi käib palju rohkem, tööülesandeid on rohkem, aga aega on ikka sama vähe. 4 tundi, et kõik valmis saada. Olen paar päeva üle aja istunud seal ja need minutid endale ka tööajale juurde kirjutanud ilusti. Paisuv kõht mind seejuures väga ei sega, pigem häirib just see, et nüüd peab veel seda ja teist ja kolmandat tegema, aga aega on ikka sama palju. Ehk ma lihtsalt jooksen seal ringi nagu segane, endal higipull otsaees ja kui koju jõuan olen sant valmis. Selg valutab ja liikuda on valus, niutsun ja vingun ja nõrken varsti ära.
Statuses sellist probleemi pole. Küll aga tuleb kentsakaid asju ette :D Näiteks ühel õhtul küsis mult viie-aastane Mirelle, et kas mul on kunstrinnad. Ma olin hämmeldunud ja küsisin, et miks ta nii arvab. Mu rinnad pidid väga suured olema. Jah, tal on selles õigus. Nad on tõesti palju paisunud (nagu mingi pornstar'i partii juba :D). Ja eile.. Eile olin samuti koos viie-aastasega, kes järsku täiesti lambist mulle teatas: "Sa oled nii paks"
Nojah, mis ma kosta oskan :D Olen tõesti.. Seletasin talle siis, et mul on beebi kõhus, et sellepärast olen nii suur, et tema on ka juba päris suur.
Lihtsalt.. Teinekord ajab ahastusse.
Täiskasvanud aga imetlevad ja rõõmustavad, et nii nunnu kõht :D No mina aru ei saa, iga kord kui tööriided selga ajan, tunnen, et näen välja nagu üks väike kummut. Õhh
No comments:
Post a Comment