Hetkel on lood niimoodi, et loengutega olen koolis ühelepoole saanud. Nüüd on jäänud vaid mõni eksam ja kirjalik töö, mis vaja kodus põlve otsas selle kuu jooksul valmis nikerdada. Ja muidugi autokool. Ma pole juba kuu aega üldse sellega tegelenud. Jäänud on veel 1 kohustuslik sõidutund, teooria eksam ja kui ka sõidueksami läbi teen, siis riskivältimise koolitus sinna otsa + ARKi minek. Autokool on praegu selline asi, mille pärast ma tohutult põen. See, kui ma sellega tegelen tekitab minus stressi ja see, kui ei tegele, tekitab süümepiinu. Keegi mind taga ei aja, aga tunnen, et olen ilmselt unustatud juba seal. Peab ikka kätte võtma. Ma kindlasti teen seda see nädal. Ma tahaksin sellega valmis saada ja et ma ei peaks enam sellega tegelema, selle pärast muretsema. Oehhh..
Beebiootusest nii palju, et pisike on mul väga sõjakaks muutunud. Ikka päris tihti põtki ja katsub mind. Naljakas on vaadata, kuidas kõht eri suundades üles-alla käib :D
Otsustasin ka oma kursusekaaslastele ikkagi teada anda toimuvast. Mõni nädal tagasi. Päev enne praktika lõppu neljapäevases loengus käisin vahepeal vetsus ning nägin ennast ka paratamatult peeglist. Ma vaatasin end ja mõtlesin, et ma näen ikka täitsa rase ju välja.. Kuidas see võimalik on, et keegi midagi ei märka. Küsisin veel selle sama loengu ajal Reelikalt, et kas nad tõesti ei pane tähele või nad lihtsalt ei tee välja. Reelika ütles selle peale, et Kätlin ja Martiina said aru ja olid temalt küsinud, aga teiste kohta ta ei tea. Siis otsustasingi, et õhtul kirjutan meie kursuse facebook'i gruppi ja loodan, et nad on mõistvad. Ma lihtsalt tundsin end juba veidralt, kuna olin päris punnkõht juba ja beebi liigutused panid mind teinekord loengu ajal ehmatusest võpatama. Niisiis kirjutasingi Pedagoogid 2010 seinale järgmise postituse:
Nagu näha järgnes sellele uudisele palju positiivset vastukaja ja õnnesoove. Olin väga üllatunud ja tundsin end koolis peale seda nii palju paremini. Läks paremini kui oodata oskasin.
Eile oli emadepäev. Naljakas on mõelda, et järgmine aasta samal ajal saan seda juba emana tähistada. Ütlesin seda ka Aigorile, kes küsis selle peale, et millal isadepäev on ning vastuse peale, et millalgi sügisel rõõmsalt hõiskas, et score! :D Tema saab juba tänavu isana isadepäeva tähistada :)
Aga eile käisime mu emal siis emadepäeva puhul külas. Sõime kõhud punni ja Aigor sai oma vormelit telekast vaadata ja Pepega seltsida. Koer tõmbas mul sukad lõhki ja ka taburett tegi neile paha, niiet võin jälle ühed varestele visata.. Aga muidu oli tore. Küpsetasin emadepäeva puhul valmis porgandikoogi, mis tuli isegi päris maitsev. Pole varem sellist asja teinud. Ja südaööl käisime Räägu pesas burgeri järel, sest minul oli kange kihk ikka see nädalavahetus üks hea burger kõhtu saada. Sain eile ka sõita ja pisut parkimist harjutada. Aigor arvab üldiselt, et sõit tuleb mul hästi välja juba, et ma olen ikka suht valmis, mõned pisivead ainult. Aga parkimine on küll ikka päris vilets veel. Kui nüüd ennast kokku suudan võtta ja sõiduõpetajale jälle helistada, et tahaks veel mõne tunni ikkagi võtta, siis pean kohe ütlema, et tahan parkimist harjutada ja õppida. Mu jaoks ei ole see üldse loogiline ja ma ei mõista ega tunneta autot niimoodi veel. Vajab veel harjutamist. Peaasi, et sünnipäevaks load käes oleksid :) Siis on kõik hästi ja ilmselt võib ka beebi end tulekule sättida. Ma loodan, et ta hiljaks ei jää, sest tahan ju sügisel ikkagi kooli ka oma nina natuke pista ja tahaks, et beebi siis juba natuke suurem oleks, et saaksin nad issiga koos koju jätta selleks päevaks. Eks paistab, loodame parimat.
No comments:
Post a Comment