Eelnevalt olime igaks juhuks valmistunud selleks, et beebi hakkab tõesti tulema ning rääkisime kokku Toomasega, et too meie lapse enda juurde õhtuks ja ööks võtaks kui peaks asjaks minema ning Aigori emaga, et too saaks järgnevatel päevadel üle võtta kui haiglas veel peame olema. Kõik olid igaks juhuks stardivalmis, ise olin lihtsalt ärevil ega teadnudki mida tahta. Ühest küljest meeldis mõte, et saan beebi kätte ja on korras, tehtud.. Et sellisel juhul ei peaks ka uut plaani nuputama hakkama, mida Emmaga teha ja kuhu ta panna kui peaksin mingil muul ajal sünnitama minema. Samuti hakkas mulle meeldima mõte sellest 25.05 sünnikuupäevast, eriti, et Emma Johanna on ju 25.08 sündinud.
Sain palatisse ning mind pandi KTG alla, mis näitas täitsa arvestatavat emaka tööd. Seejärel öeldi, et varsti lähen ultrahelisse, kus vaadatakse jälle LVI (looteveeindeks) üle, et kas on normaliseerunud. Sain ultrahelisse varem kui lootsin ning arst vaatas põhjalikult beebi ja lootevee seisu üle. Kõhuelaniku kaaluks arvas UH 3980g, LVI 29,8. Liiga palju, mõlemat 37 nädala kohta.. Sain veel natuke palatis konutada ning siis kutsuti mind ülevaatlusele, et vaadata kui heas seisus see emakakael on. Peale mõningast piinlemist pukis (sest see kontroll on ikka jube vastik ja valus) selgus, et avatust on 2 cm ja teoreetiliselt võiks juba hakata esile kutsuma. Eriti, et tõesti, lootevett oli veelgi rohkem kui nädala eest ning beebi kasvab iga päevaga järjest suuremaks kui kõhus tšillib.
Küsiti, et kas olen nõus esilekutsumisega. Mõtlesin siis, et mis siin ikka oodata, kirjutasin paberitele alla ning kl 10.45 sain geeli, mis pidi siis emaka tööd ja emakakaela avanemist soodustama.
Loivasin tagasi palatisse ja pikutasin nagu mul paluti, et ravim saaks mõjuma hakata. Esimesed 1h 15 min valutasin lihtsalt ühtejutti. Kogu aeg oli alakõhuvalu, ei mingeid vahesid valudel.
Siis hakkas valu justkui vaibuma ning tekkisid ebaregulaarsed valud. Jõudsin just Aigorile öelda, et valud on ebaregulaarsed - 5 min, 13 min, 8 min vahedega, kui tekkis mingi regulaarsus. Valude vahed olid 2-4 min ja kui oli näha, et juba tunnike sellised vahed olid ja jätkusid, läksin ütlema valveämmakale. Sain kohe KTG jälle külge, mis näitas aktiivseid emaka kokkutõmbeid. Ämmaemand oli mures, et vahepeal oli emakas liiga aktiivne ning mind saadeti jälle arsti juurde. Natuke enne kl 14 vaatas arst mu KTG üle, kontrollis jälle avatust ning leidis, et tegemist on tuhudega ning avatust 4 cm, nii et saadeti mind sünnitustuppa. Helistasin siis ka Aigorile, et võib vaikselt mu poole liikuma hakata.
Sünnitustoas sain kohe vanni. Sellest tundsin esimese sünnituse puhul puudust, nii et hea meel oli, et sain. Ligunesin seal oma paar tundi ja valud polnud üldse enam nii hullud. Viskasin nalja ja polnud kohe üldse sünnitaja nägu enam :D Näiteks irvitasime, et sünnitajad kõlavad nagu tolmuimejad. Siis aga jäime kuulama, olime veendunud, et nüüd ongi tolmuimeja tööle pandud.. Kuni see tolmuimeja röökima hakkas :D
Aga kui vannist välja tulin, siis tundsin, et valud muutusid jälle tugevamaks, vahed endiselt 2-4 min. Mingi hetk vaadati jälle mind üle ja leiti, et avatust oli küll 6-7 cm, kuid lapse pea oli ikka veel liiga kõrgel. Niisiis, kamandati mind koridori peale jalutama, lootuses, et gravitatsioon tõmbab beebi pead allapoole ja lootekott läheb ise katki, st veed tulevad ära.
Käisin raamiga ühest koridori otsast teise ning valude ajal toetusin sellele seistes. Siis lisandus tuhuvalule veel vastik alaselja valu. Käsutasin Aigori aga selga silitama ja soojade kätega lihtsalt toetama ning sain nii valule leevendust. Vahepeal jõudsin veel mõned musikaalsemad "uuu"-tamised teha, kuni tuli taas ämmaemand ja arst, kes leidsid, et nüüd on aeg veed avada (kl 19-20 aeg). Valmistuti suureks üleujutuseks, mis peagi ka aset leidis. Vett lahmas nii, et õudne. Kogu voodi oli seda täis + siiber, mis alla toodi, sai ääreni täis. Kokku oli teda oma 4-4,5 liitrit. Mu kõht muutus kohe nii palju väiksemaks ja kergemaks, see oli nii suur kergendus, et vetest lahti sain.
Kergendus oli aga hetkeline, sest sellele järgnesid kohutavad valud. Öeldakse, et valud on intensiivsemad kui veed on ära tulnud. Minu puhul pidas see täiesti paika. Pidin olema pikalt KTG all, beebi tundis end hästi, emaka töö oli korralik, kuid vahepeal hakkasid valude vahed jälle pikemaks venima. KTG all olemine isegi rahustas tegelikult mind, Aigor nägi sealt numbreid ja vaimselt oli minu jaoks hea, et oli keegi, kes ütles, et nüüd hakkab üle minema (tuhu).
Pea 3 tundi hiljem (peale viimast avatuse kontrolli) tuldi uuesti mind üle vaatama ning selgus, et avatus on endiselt 7 cm.. Nii palju valutamist ja aega ja ei mingit tulemust.. Ma olin nii väsinud ja vähemalt viimase tunni nutuga pooleks kurtnud, et olen nii väsinud ja ei jaksa enam. No tõesti tundsin, et enam ei suuda. Ja näha oli, et keha hakkab mul ära väsima juba ka. Küll püüti mind juhendada ja ämmaemand kõrval seletas, et "ära karda seda valu." Dohh, ütlesin talle ka, et ei kardagi. Mis siin karta, nii kole valus oli lihtsalt, et mõistuse viis minema lihtsalt. Ma saan teoorias täiesti aru kogu sellest üle hingamisest ja keskendusmisest sellele, mis lapsele parim, kuid praktikas on seda kaunis raske teostada. Peab oma loomulikele instinktidele lihtsalt julmalt vastu hakkama ja ega ta kerge ole. Nii et ikkagi tõmbusin valust krampi lõpuks.
Lõpuks arvas arst, et need minu tuhud ei ole mingid korralikud tuhud.. Kuid avatuse kohta arvas, et käib küll ja saab selle emakakaela ääre eest ära lükata ise. Lõpuks tundsin presse, seda osa, mis esimese sünnituse juures kõige nö meeldivam tundus (st kõige talutavam osa sünnitusest). Seekord ei olnud meeldiv, kohe päris valus oli. Pressisin hambad ristis ja röökisin karjuda pressi ajal, aga näha oli, et ikkagi on emaka töö liiga nõrk. Niisiis hakkas arst imelikult ämmaemandale vihjama, et tead küll mis teeme ning sünnitustoas hakkas hirmus kiire sagimine pihta. KTG masin karjus, arst ütles, et beebi südametöö läheb alla, pressi nüüd. Hiljem ütles Aigor, et beebi südametöö oli olnud 50 ja sellised madalad numbrid.. Tavaliselt oli see 130-160 kandis kui beebi end hästi tundis.
Mulle pandi tilguti kibekiirelt külge. Lõpuks ei tundnudki enam pressi, aga pressisin ikkagi täiest jõust. Pressid olid üks suur tiimitöö.. Arst aitas emakakaela, ämmaemand surus kõhule ja hoidis üht jalga, Aigor teist jalga.. Peale 10-15 min presse, kell 23.35 oli beebi käes, nabanöör ümber kaela ja üleni lootevõiga koos, aga elus ja terve pontsik. Apgari hindeks sai 8 -> 8, lastearst käis üle vaatamas. Olime kõrgendatud tähelepanu all, sest beebi oli meil ju piiripeal ajaline, täpselt 37+0 esile kutsutud. Kardeti, et äkki ei tööta kopsud korralikult. Õnneks töötasid, ka veresuhkur oli peale esimest korda rinnal olemist normis ja kui mina sain lõpuks kokku tikitud, oma süsti, et suurt verekaotust ära hoida ning vetsugi Aigori ja üliõpilase abiga komberdatud, siis kärutati meid perepalatisse. Magada ma muidugi esimesel ööl suurt ei saanud, kuigi öeldi, et peaksime nüüd puhkama ja ei pea üldse mingeid söötmise tunde jälgima esimesel ööl. No kuidas saab rahulikult magada kui üks väikseke nurrub kõrval :)
Nagu ka Emma Johanna, oli ka Eva Karoliina haiglas väga tasane beebi. Suurt nuttu ei teinud ja arstid-ämmaemandad imestasid, et nii rahulik beebi on.
Eva Karoliina sündis rasedusnädalal 37+0,
25. mail kl 23.35, kaaludes 4015 g ja olles 52 cm pikk (pea ümbermõõt 36 cm).
 |
| Oma esimestel eluminutitel, emme süles |
 |
| Issiga bondimas |
 |
| Kuna esimesel elupäeval oli neiu alalõpmata rinnal, siis sai mul mõistus otsa ja lutt talle suhu |
 |
| Kojuuu! :) |
 |
| Kodus oma voodis |
 |
| Eva Karoliina sai endale nime 31. mail. Nimeteemasid me ausaltöeldes kellegagi ei arutlenudki, pusisime omaette, Aigor pakkus mingi hetk välja nime Eva ning mina mõtlesin sinna juurde Karoliina ja mulle tundus, et see kõlab täpselt õigesti. Samuti mõtlesin, et koduselt on meil õed Emma ja Eva, mis kõlab ka kuidagi orgaaniliselt ja hästi :) Minu lemmik nimedeks olidki Eva Karoliina ja Heleri. |
 |
| Kodus tegime pidulikul nime saamise päeval pilti ka. |
 | |
| Suure õega. Emma Johanna tahab ikka beebit vaadata, katsuda, paitada. Hea meelega ulatab mulle mähkme kui mähkut vahetama peab ja suhtub väiksesse õesse siiani kenasti. |
 |
| Emma Johanna VS Eva Karoliina koju minemise päeval. Tundub, et Eva on tõesti tsipake rohkem minu moodi, peakuju ümaram nagu mul, musisuu paistab ka pisem. Üldse on Eva Emmast väiksem, nii pisikest beebit pole meil veel olnud. Haiglast lahkudes kaalus Eva 3786g. |
Ja oligi see sama Kristiina. Niisiis irvitasin, et teeme võidu täna, et kes enne beebi kätte saab. Jutustasime seal siis ja olime üksteisele seltsiks kuni mind sünnitustuppa lubati. Hiljem sünnitusosakonnas ringi jalutades tundsin ühe palati uksetaga valutades ta hääle ära ja chattisime veel läbi facebook chati ka sünnitustegevuse vältel :D Lõpuks sündisid meie beebid, meie Eva Karoliina ja tema Paul, 1h ja 1min vahega. Nende poiss sündis 26. mail kl 00.36 :)
Yay, ma võitsin! :D Haha.
Tegelikult saime mõlemad ju suurepärased auhinnad ja oleme sama palju võitnud :) Aga super lahe kokkusattumus ikkagi :)
Nii vahva!! :) palju õnne veelkord. Mõnusat kooskasvamist (ja no praegu Joonatani vaadates tundub, et tema pole küll kunagi niiiii pisi olnud :D )!
ReplyDelete